Sünnipäev tallis

Pildistas Fotoraat. Oli lõbus õhtu, enne kõike seda suurt tohuvapohu ja õnnetust. Aga Ramsu terveneb. Ta saab terveks. Peab saama. Ta on minu magic special pony! Ja tal ikka iga  päevaga parem.

Koolivaheaeg

Olid head ajad, mil koolivaheaeg koosnes puhkamisest. Sel korral on kuidagi teisiti...on palju koolitusi, aga ka aktiivset puhkamist ninh musitseerimist.
Kõigepealt kasutasime ära laupäevase karge ja päikesepaistelise hommiku ning läksime Tallinna Loomaaeda vaatama uut jääkarude ekspositsiooni. Kõu tahtis muidugi väga näha ka oma lemmikut, krokodilli. Sel korral oli aga troopikamaja kahjuks rivist väljas. See eest karupoeg Knut tegi möllu kõvasti ning pakkus vaatamisrõõmu nii suurtele kui väikestele. Esialgu ongi kolitud vaid ema ja poeg, kaks jääkaru on veel vana koha peal. Ning samuti on vanas puuris baribal ja pruunkaru.

Kõu suured lemmikud on endiselt kõik kasslased. Eriti metskass ja ilves, nii nunnud ju! Viimasel ajal tuleb ikka jutuks tal, et kui Senga jääb vanaks ja sureb ära, siis võtame kiisu(d)! Täitsa kassihaige. Eks see surmajutt on enamjaolt tingitud asjaolust, et mu vanaema lahkus alles hiljuti, kõigest nädal enne Ramsu õnnetust..seega on surmast meil räägitud üksjagu.

Vanaema mälestuseks

Igatahes krokusid näha ei saanud ning võtsime suuna elevandimajale, lootuses näha ka ninasarvikubeebit. Kahjuks ta ei paistnud ei sees, ega väljas. See eest pakkusid hommikusööki söövad elevandid korraliku etenduse. Neid oli väga tore jälgida. Tagasiteel külastasime ka öökulle, Kõu suureks rõõmuks oli ka seal paar ilvest. Lasterong oli juba talvepuhkusel, eks seda saab jälle järgmine aasta nautida.

Antsudega oli meil ülesastumine ühel Andri sugulaste sünnipäeval ning lisaks oleme veetnud aega Siim Mäesaluga stuudios. Ka minu ja Elise projekt Etnopatsy on hoogu saanud, täna hommikul käisime ka karges metsatukas pildistamas. Juba ootan, raudselt tuleb häid pilte! Ja Eesti Laulu lood on peaaegu purgis. Seega saame E-T kõik nõutud digiallkirjaga ankeedid, pildid, lingid, biod, sõnad ja laulud pulgale panna ning Siim/Elis viivad asjad ära. Etnopatsy "Külm" tahaks koge ka singlina releasida, regamine peaaegu valmis..ootame veel Mäesalu mastermixi.

Lisaks oli koolis E vaikuseminutite koolitus, T Teatri- ja Muusikamuuseumis muusikaõpetajate koolitus ning nädalavahetusel tuleb treenerite Matt I teine koolitusnädal. Ütlen ausalt - ma olen väsinud :)  aga samas see on lihtsalt ka stress kõige pärast mis on juhtunud ning et kõik projektid on alles pooleli. Mulle ei meeldi teadmatus ja kui asjad jäävad venima. Ja need koolitused olid jube väsitavad. Aga positiivset ka - näiteks oli meil lõuna organiseeritud kohvikus KoogelMoogel mis on Piip ja Tuut teater-kohvik. Super koht! Sinna tahaks tagasi.

Ja täna käis Triin Tohver jälle Ramsut ka vaatamas. Jääb boksirežiimile praegu. Vähemasti 3 kuud. Aga ellu ta jääb! Jalutame ja võimleme ja küll paraneb. Ta on ise nii positiivne.

Tartu trip

Kuigi parasjagu on Tallinnas käimas Tallinn International Horse Show, oleme meie hoopiski Tartus. Vabatahtlikuks ei valitud ning sain Lotte muusikalile piletid, seega kaua mõtlema ei pidanudki.

Kahjuks läks N väga halvaks ka mu vanaema tervis ning ta viidi kiirabiga Järve hooldushaiglasse. Ega sealt miskit head loota pole, aga midagi teha ka ei saa, seega tulime Tartusse.

Ööbimise broneerisin sel korral aiebnb.com vahendusel, kahetoaline korter Riia mnt. Sauna ja vanniga. Seetõttu on meil õhtud olnud saunatamisega sisustatud ning Kõu vannis mängimisega. Korter on kena, kõik on läheduses, igati mugav. Esimene päev käisime Kõuga Aura veekeskuses ning kuna 1 kaasavõetud robot läks lihtsalt kaduma (ääre pealt, jäljetult), tuli uus transformer osta. Ma juba pikemalt püüan dešifreerida, mida tähendab pambubii robot..nüüd siis on ta meil olemas. BUMBLEBEE TRANSFORMER. :D

Eile läksime kohe hommikul Tagurpidi majaga tutvuma. Maja on muidugi meelega ehitatud viltu, seega gravitatsiooni koosmõjul hakkab pea seal korralikult ringi käima. Sissepääs oli üsna krõbe, aga eks nad peavad kuidagi tasa teenima. Igatahes, soovitan ikka minna.

Lõunauinaku asemel käisime Kõuga kinos vaatamas Lego Ninjago filmi. Oli päris naljakas. Kõule väga meeldis. Tagasiteel korterisse (mis oli pmts üle tee) demonstreeriti karate jalalööke igas suunas.

Õhtul käis Üllar veel Kõuga õues mänguväljakul ning Opera pizzas, mina tegin riisitoitu ja nautisin vaikuseminuteid. Järgnes taaskord saunaõhtu väikese õllega (mille hind on üüratu!) ning pärast murdis juba uni..mingi hull zombie rünnaku unenägu oli, Hiiumaal oli mingi outbreak ja siis jäeti rahvas sinna karantiini ja elu eest võitlema, lõpuks saadeti praam ja igaks juhuks uputati ära. Sedasi siis..

Nüüd täna lähme lõpuks Lotte Unenäomaailmas vaatama ning siis juba sõidamegi koju. Ja algab uus nädal..taas.

Sünnipäevatrall

Juba on aasta möödas juubelist. Kuidagi jube ruttu läinud, aga nii palju on ikka toimunud ka. Täiesti pöörane aasta! Eesti laul, kontserdid, laulupidu, koolitused, hobused, Kõu juba nii suur ja uus lasteaed, kogu see imeline elu...sünnipäeval just avastasin, et eelmine september ostsin ma 4 šampusepokaali ja 4 veinipokaali. Ja alles on neid täpselt 0. Ja meil on palju õnne :)
Seekord sai sünnipäeva peetud suisa kolmes jaos, ehkki plaan oli üldse mitte teha.
Esiteks oli mind 29 sept kutsutud üritusele "No99 Tantsulaager: muusikute eri" ning kutsusingi siis õnnitleda soovijaid sinna mulle kaasa elama ja pidutsema. See oli väga vahva õhtu toredate inimestega ning ma sobisin sinna lavale hästi. Ikka süveneb mul arusaamine, et täitsa minu koht on.
Eestantsimiseks valisin klassika ehk Jörbergi "Kutse tantsule". Alles R päeval harjutama asudes avastasin, et videos on 5 tantsijat, kes igaüks panevad suva hullu. No valisin mõned kergemad sammud välja ning panin kava kokku. Saib palju positiivset vastukaja ning kogu saal hullas minu rütmis.

Teiseks olime L mul vanematekodus sünnipäeva pidamas. Sain lõpuks soovitud juurviljade spiraalitaja ning võin nüüd köögiviljaspagette teha! Jess!
Kolmandaks plaanisin poolspontaanselt tallis sünnipäeva pildistamise, stiilis Aile27 tallis, ehk nagu ükskord ennemgi sai tehtud. Pidime samas ka bändi pildistama, aga ilm keeras nii ära, et kohe täitsa lõpp. Sealjuures eile ja täna on täitsa ok. Bändiga jäi pildistamata, aga tallinaistega sai ikka niikaua shootitud, kui valgust oli. Pildistas fotoraat ja nad jäid 15 min hiljaks ka. Noh..ekstreempildid ja valgust vähe, aga pidu oli lõpuks ikkagi kordaläinud ja tore!

Postitants ja mina

Juunis sai võetud suviseks "hobiks" postitants. See on asi, mis on mind alati huvitanud, just see füüsiline pool. Eeldasingi, et käin selle suve, vaatan kuidas tundub, saan kogemuse ning ühe asja jälle oma nö. listist maha tõmmata. Läks aga natukene teisiti..
Suvi otsa käisin Meow stuudios 1-2x nädalas trennis. Seal tegime põhiliselt staatilist posti, treenerid olid väga proffessionaalsed ning vastavalt koolitatud. Asi hakkas väga meeldima. Kuigi, see posti otsas ripnemine ei tule mulle absoluutselt loomulikult. Pigem vastupidi, väikestegi edasiminekute jaoks pean ma vaeva nägema ja harjutama kordi rohkem kui nii mõnigi muu.
Septembri saabudes sai selgeks, et Meow tunniplaan mulle mitte kuidagi ei klapi. Pidevalt personaalsetes tundides käia ka ei jaksa, päris loobuda aga ka ei tahtnud. Ma hakkasin JUST nägema mingeid pisikesi edasiminekuid, kuidas ma nüüd pooleli peaks jätma? Uurisin erinevaid võimalusi ning otsustasin käia ja proovida Revali spordiklubi. Esimene tund ja treener, kelle juurde sattusin, oli väga hea. Kahjuks see treener enam seal tunde ei anna. Teadsin, et Eliise, kes suvel Meows asendas, hakkab ka tunde andma, seega julgesin võtta aastase liitumise. Eks suur põhjus oli ka Kalevspa aastane remondipaus, mistõttu meil pole enam ujumiskohta. Revalis on nüüd uuenenud ujulaosa, koos spaa poolega. Lisaks saan oma aastase paketiga tasuta parkida ning lapsega ujumistunnis käia reedeti. Seega igati win-win. Kuutasu on selle kõige kohta vägagi taskukohane, sest isegi kui käiksin Kõuga korra nädalas lihtsalt niisama ujumas kusagil, tuleks kuu lõikes summa suurem. Ja see ujumistreener on täiesti super! Kõule ja ka mulle trenn väga meeldis. Ja kusjuures, kuigi trenn oli ju lapsele, sain mina täitsa arvestatavalt koormust.

Aga tagasi postitantsu juurde. Käin praegu enamjaolt 2 korda nädalas. Postid on madalad, lae ja põranda vahele kruvitavad. Esimene kord tundusid hirmus libedad ja harjumatud, natuke nagu jämedam post ning materjal on ka metalsem võrreldes Meowga. Ja muidugi on seal postid pea alati lahti. Aga tasapisi on siiski arengut tulnud. Kätes on rohkem jõudu, kehas on rohkem arusaamist ning mõistuses rohkem julgust. Harjutan iga kord ka kannalööki, et saaks ometigi pea alaspidi. Treeneri abiga saan ka, aga ega ta seal suures rühmas ju ei jõua mind alati aitamas käia. Ning noh..kui ma ise ei saa, ehk siis on liiga vara. Ja üks harjutus veel, mis välja ei taha tulla, on istumine. Algselt ei tahtnud ma istuda, sest see oli ilgelt valus. Nüüd juba nagu tahaks istuda, aga libisen alla! Isegi kui kasutan magneesiumivõiet (saab postitantsu varustust müüvast veebipoest http://www.poledanceshop.ee/  ), siis ikka libisen alla. Ma tean, et peaksin istuma rohkem küljega. Why the hell ma siis seda ikkagi ei suuda?! See on üks basic harjutusi.. aga eks treenin edasi. Seismine tuleb, tasahilju hakkab ehk õnnestuma ka ronimine. Mõni kergem spinn on täitsa kena. Ja suurim võit hetkel on pea peal seismine. Seda suudan nüüd juba ka kodus seina vastas. Vot see oli üks neid asju, mida arvasin, et kunagi teha ei suuda. Suur eneseületus.
Revalis on ses osas tore, et saab harjutada, saab pärast pesta/ujuda/saunatada, aga kuna post on kogu aeg lahti ning suur osa harjutusi minu tasemest üle, siis vajan ikkagi aegajalt personaaltrenni. Seetõttu käisin ma T jälle Meows ning võtsin eratrenni seekord Kadriga. Ta tegi mulle kava, et saaksin nüüd õpitud elemente hakata kokku panema ning liikumisest mõnu tunda. Korra kuus plaan ikka käia ning siis ehk saame kava jälle edasi õppida ja järjest vingemaks minna.

• 
  

Lõppkokkuvõttes - küll see areng tuleb. Lihtsalt minul tuleb ta aeglasemalt ning pean palju vaeva nägema. Vahel pole Revali treenerid just häppid, et ma mingeid omi asju seal tagareas poolsajala ka harjutan, aga mis neil ikka teha on, kui nende pakutav on mulle veel füüsiliselt liiga raske. Välja nad vast ikka ei viska :)

10 päeva eetrivaikust

Vahepeal olid tempokad nädalad ning sellele järgnes suur väsimus. Nimelt algas ka uus masinatreenerite kursus, lootsin 3 osalejat, kuid tuli 2. Mis seal ikka. Selle eest on nad väga tugevad ja tragid! Kerti annab sellest sügisest minu stuudios matitreeninguid ning esialgu masinas teeb asendusi. Eks edaspidi saab ka püsivama tunni tekitada. Anžeelikaga õppisin kunagi koos Corpuses. Nüüd soovis ta masinad kiiremini omandada ning seetõttu ongi meie juurde jõudnud. Lisaks on uudne contemporary Pilates kontseptsioon. Esimesed kaks ja pool kursusepäeva on nüüd seljatatyd ning novembri alguses juba jätkame.

Lisaks oleme kõvasti pingutanud muusika rindel - Eesti Laulu konkurss on ametlikult avatud ning sel korral saadan kokku 3 laulu. Või noh..kui ikka valmis jõuame need. Elisega teeme ühe ilusa kurbloo Etnopatsy nime alt (vaidlemisel veel) ning Antsusega "Läte" ja "Päike", lisaks on valmimas veel koostöös Meero Muusikuga jõululaul "Karjapoisi jõulud" ning plaadi jaoks vaja sisse mängida ka "Läksin metsa kõndima" ja "Karjapoiss". Pärast seda jääb plaadi valmimisest puudu veel 3  laulu - 1 Karli laul, Eesti100 auks minu loodud looke ning torupilliga labajalg. Niiet tööd jagub.

Lisaks olen käinud vapralt postitantsus. Areng on, kuigi mitte just kiire. Aga näiteks täna sain esimest korda elus iseseisvalt seina vastu pea peale. Ja siis päeva jooksul 3x veel. See oli 1 eesmärke mul enne 35ndat eluaastat. Saavutada see mõned päevad enne 31 sünnipäeva on rohkem kui rõõmustav :) nüüd siis eesmärgiks kätele seisma ja ilma seinata enne 35 a. Sest KÕIK on võimalik!

Ja tere nohuhooaeg!

Käes on septembri keskpaik ning käsi ei tõuse kuidagi kütet sisse lükkama. Sest siis oleks asi ametlik, suvi on täitsa läbi ja otsas. Aga üksjagu vastikult külm ja märg ning sompus on kogu see asi siin küll.
Kõu jõudis lasteaias käia täitsa kaks ja pool nädalat, enne, kui nina kahtlaselt tilkuma hakkas ning aevastamine väga sagedaseks muutus. Hääl oli ka kähe, seega jäi poiss kodusele režiimile ning tegime muudkui jalavanni. Koolis oli ka tatiste ja aevastavate laste protsent umbes 70% seega polnud just väga imekspandav, et ka mina hääle kaotasin ka kohati aevastama kukkusin. Õnneks suutsik esialgu suuremat haigestumist vältida.
Nädal nr 2. Tatiste armee koolis oli veelgi täienenud. Seekord sain vähemasti bändiproovis osaleda ning 3 uut lugu proovida. 02.10 läheb salvestuseks. K hommikuks oli mul nina jälle tilkuv ning täna jätkame koos lapsega jalavannikuuri. Väga tore ajastus, sest seekord jääb nv vahele ning mul on R-L masinatreenerite koolitus ja P eelmise satsi eksam. Mnjah.
Eks ma ikka varsti lükkan selle kütte sisse.