Suvi algab Raadikul..

 ...ja nii juba aastaid. Ikka kevadel leian end sõitmas Koordi külla Elerini juurde. Ja alati on sel päeval imeilus ilm! Sel korral oli täpselt sama. Istusime õues, tegime ponidega trenni ja nautisime elu. Varsti jälle :)
Ps. Tormi istus ka elus esimest korda poni seljas (kahjuks pole pilti) ja tegi esimese kärusõidu 💙 oli üldse üks ideaalne beebikene terve päeva.

Ujumas

Alles see oli..kui kõht oli suur ees ja nüüd saab aulik härra Tormi kohe juba kahe kuuseks! Vahepeal käis külas vanaema Eha, me käisime Antsudega Elvas esinemas ja täna käisime privaatujutamises, et valmistuda Revalis ise ujumas käima hakkamiseks. Tormi kiitis heaks!

Antsude hooaja esimene mäng toimus meil Elva Keeglisaali avamispeol. Üllar oli kaasas, Kõu sedapuhku mamma-taaduga. Esinemine kestis kokku kolm tundi, lisaks soundcheck. Seega läksime teele juba hommikul üheksa, et sättida autosõit Tormi uneajale. Tartus külastasime Kristeli peret, saime seal keha kinnitada ning jalga sirutada. Elvas sõime rongijaama restoranis. Ööbimiskoht oli meil ka kena. Kontsert läks hästi, esimese seti lõpus olid mul häälega väikesed probleemid, aga õnneks saime korda. Ja kolmandaks setiks oli põrand tantsijaid täis! Tormi ja Üllar said ka kenasti hakkama. Tagasiteel külastasime ka Üllari venna peret, neil on 5 nädalst suurem beebi.

Sel nädalavahetusel käisid külas Eha ja Eve ning Sven. Kinkisid Tormile vahva soojendatava tibu.

Haigused

Peale Kõu sünnipäeva sai mu ema õe lastelt kõhugripi. Temalt sain selle omakorda mina. Õnneks hakkasin lastele ja ka endale probiootikume sisse kühveldama, kohe kui selgus, et ema haigestus ning oli teadmine, et koosviibitud pühapäev võib saatuslikuks saada ka meile. Esmaspäeva õhtul tundsingi, et asi kisub imelikuks. Pesin lapsed, söötsin beebil kõhukese täis, andsin ta Üllarile ning kolisin allkorruse vetsu sisse. Õnneks kella kolme paiku öösel tundus hullem möödanik ning beebi ärgates sain ta siiski rinnale võtta ja edasi toimetada. Nõrk oli olla küll, aga desosin kõik ukselingid, vetsud, käsipuu, köögipinnad jne ning toppisin lastele muudkui probiootikume sisse. Ja õnnestus kuidagiviisi seda ikaldust neil ja Üllaril vältida. Tänu taevale! Kahjuks pani vedelikupuudus paraja põntsu minu niigi nigelale piimaannile, seega kaks päeva oli lisatoidu kogus suisa 300 ml juures. Õnneks aga olukord laabus ning pärast paari rasket päeva saame jälle hakkama umbes 200 ml ja rõõmsa beebiga.
Nädalake hiljem korjas aga Kõu üles nohuviiruse ja on nüüd nädala algusest saadik olnud sellega kodune. Homme on meil Antsudega Elvas esinemine ning arvake kellel veel nina tilgub? Minul ikka minul...Kurgus ka kraabib. Aga imen oma isla-tablette, loputan ning soolveega ja kaanin teed. Õnneks Tormikene senimaani veel ei näita nohumärke.

Tormiga käisime esmaspäeval lastehaiglas. Oli plaaniline statsionaar, uuriti tema veidi eripärast neeru. Üks neer on täiesti korras ja funktsioneerib, lapsele kuidagi see asi ei mõju. Neeru tsüstilisest ehitusest saime teadlikuks juba raseduse 24 nädalal. Tänapäevane tehnika lihtsalt on nii arenenud, et kõike saab avastada. Ilmselt on tegemist päriliku asjaga...lihtsalt vanasti keegi ei teadnudki kui ühel neerul midagi viga oligi. Seni kuni teine ilusasti toimib, ei alanda see kuidagi elukvaliteeti.
Enne jaanipäeva peame minema veelkord uuringule, siis tehakse kindlaks kontrastvärvi süstimisega kas ja mil määral teine neer toimib.
Vot selliseid haiguseuudiseid siis meil siin.
Allso sai meil 01.05 aasta siin Laagris elatud ja kirjutasime end ka ametlikult sisse lõpuks. Ei ole enam tallinlanna oeh.