Jälle me armas Laulasmaa..

Kuu lõpetuseks sai taaskord soodsa hinnaga sõidetud Laulasmaale puhkama. Lootsin niiväga rannailma, aga pilved vallutasid taeva juba varahommikul. Sellegipoolest läksime varem, sest kui ei saa päevitada, saab ujuda ja SUP lauaga sõita :)

Võtsime kolmepeale tunnikeseks ühe laua ning sõitsime vahetustega 10+min kaupa. Alguses vastutuult ja siis kiiresti taganttuulega randa. Kõu sai sätitud istuma laua esiotsa.

Täpselt tunnikese täitudes tabas meid paduvihm ning kolisimegi tuppa ja läksime spaasse. Rahvast oli mõnusalt vähem kui eelnevatel kordadel, jaapani vann oli mõnusalt kuum ja välisaun suisa 100+kraadi. Kõu oli seekord ilma kätisteta, püüame hakata teda nüüd ilma harjutama, tahaks ta talvel kusagile punti saata, et õpiks ujuma. Kalevspad ju enam pole, seega tuleb ujumiseks nüüd mõni muu koht leiutada.

Õhtul sõime kerge kehakinnituse, peale vihma tuli päike välja ning saime veel rannas ka olla. Kõu ujus, me tšillisime niisama. Ja siis veelkord spaasse. Ü sõitis õhtul koju. Sengal jooksuaeg ja ei saanud teda kusagile hoida jätta...
Kindlasti soovitaksin siin Laulasmaal SUPi proovida. 1 h on 10€. Stroomi rannas saab ka, samuti Pirital. Hr. Google aitab... :)

Pirita ürgorg vs Butterfly Courge

Juunis Rhodosel puhates ja ringi sõites käisime mäletatavasti ka niisuguses kohas nagu Butterfly Courge ehk liblikate org. Sissepääs oli 3€ inimese kohta, ning ronida sai mööda kitsast turiste täis matkarada mäest üles ja alla. Näha pidi saama liblikaid, lõpuks allatulles ühel puul nägime ka. Siiani on meil kasutusel nali kui liblikat kusagil kohtame - näe liblikas! Anna euro!

Täna käisime lapse ja koeraga Pirita oru matkarajal ja offroadimas. Ja ka ujumas, otsa tegi lahti Senga, kes varasema veepõlgurina meid üllatas ja vabatahtlikult vette hüppas. Ja siis veel. Ja siis veelkord. Palavus paneb asja paika. Läksime Piritale bussiga, tagasi tulime bussi ja trammiga. Proua koer on kunagi nooremana saanud palju seal bussiga matkamas käia. Ega talle suukorv ei meeldi, kuid ta talub seda, sest mõikab, et pärast saab kusagil lahedas kohas mütata.
Igatahes Kõule meeldis seal ka väga. Ronis muudkui mäkke ja alla ning vahepeal laskusime mööda liivast nõlva jälle jõe äärde uudistama, Senx hüppas jälle vette, meie käisime esialgu vaid varbaid kastmas. Mul on seal omad lemmikrajad ning lõppkohaks tavaliselt üks laugema sisseminekuga kaldapealne. Seal tegime ka meie täna pikema pausi. Viskasime riided seljast ning tõmbasime ujumisriided üll. Kõik käisime ujumas, kõu jooksis muudkui sisse-välja, seal läheb üsna ruttu sügavaks, seega ta kaugele ei saanud minna. Ilm oli imeline ja vesi soe. Umbes pool tundi sulistasime seal, ei seganud meid ka veidi maad eemal kala sussutanud purjutajad, kõik jäid viisakalt oma eraldatud võseriku taha. Eks koerast oli ka abi...
Edasi läks matk kloostri taha ja sealt eramajade vahelt läbi Pirita bussipeatuse juurde. R kioskist sai ostetud jäätised ning jalutasime kai äärde neid sööma. Vaatasime purjekaid ning merel toimuvat ja sõime oma jäätist. Mida ideaalsemat veel tahta? Sissepääsu ei pea raha eest lunastama, rajal kohtasime ehk 6 inimest, private beach ja millised vaated! Metsmaasikad ning igas mõõdus liblikaid ja muid putukaid, kalad.
Minu silmis jääb võitjaks Pirita :) .

Autod 3

Olles ühe väikese ja armsa poisslapse ema, ei saa ma üle ega ümber filmist pealkirjaga "Autod". Antud filmi mänguasju ning isegi tekikott ja padjapüür on leidnud tee meie kodusesse majapidamisse. Vaadatud on korduvalt I ja II osa. Nüüd aga jõudis kinno IIIs. Või noh, ametlikult ta jõuab kinno homme, seega kirjutan väikese arvustuse.

Pilt Forumcinemas lehelt

Film võtab ringi ilusasti kokku (kuigi ma ei imestaks, kui kinolinadele jõuaks veel kunagi "Autod 4", kus hakkab tegusid tegema näiteks Pikse laps, kes tahab hoopis muusikuks saada vms) ja on väga ameerikalike meeleoludega. Nüüd on Piksest saamas see "vana auto", keda uued ja uhked kollanokad välja söövad. Tal on veel üks võimalus tagasi tulla...aga see lõpeb hoopis huvitavama otsusega. Väga soovitan seda filmi vaadata koos lastega, sest kohati pakub ta lapsevanematele rohkem nalja ja rõõmu oma peidetud huumoriga, kui lastele. Nad lihtsalt ei saa kõigest veel aru..nagu näiteks üks tore tegelane Anu Sääreväristaja jms kohad/tegelased. Naerda saab, huumor on ehe ja eestlaslike vimpkadega vürtsitatud. Ja lugu ise on ilus ja südamlik, küll tibake liialt siirupine, aga siiski vaadatav. Ja võistluskaadrid on tehtud ülimalt kaasahaaravaks ning graafika on samuti tasemel. Ma tegelikult täitsa vaataks veel, sest usun, et magasin mõned pisidetailidesse peidetud naljad maha....
Pixarile kohaselt on ka selle filmi ees väikene lühifilm. Sedapuhku pealkirjaga "Lou". Hästi armas lugu, mille peale paljud emmed tasakesti nohistasid nina. See ilmselt jõuab peagi ka youtube´i.

   

Kinos oli külm, eriti peale päevast rannaskäiku

         Kodune autopark sai uue Pikse näol lisa

Hiiu folk 2017

N olin broneerinud praamipiletid Hiiumaale. Ees ootas taas töine nädalalõpp, sedapuhku Hiiu folk. Meile oli see järjepanu juba kolmas aasta, sel puhul olime kokku pannud pikema kava (17 laulu).
Läksin päev varem ning ema tuli ka kaasa. Plaan oli väheke puhata. Onu Paul ja Liivi andsid meile Holsmeri maja võtmed ning seadsime end sisse. Selles majas veetsin kõik oma lapsepõlve suved. Mäletan veel kuidas autosid kutsuti iidsele praamile järjekorrast ruuporiga. Peale said tagantpoolt ka need, kes ruuporimehele pudeli-paar viisid meelehead. Tänapäevased praamid on ikka hoopis teine tera. Mugavad e-piletid praamid.ee lehelt ning laev sõidab vaid 1.15 h. Mäletan aega, kui telefoniga suhtlemiseks pidi minema naabertallu, või kuidas naabrinaine siis üle aia kõne puhul hõikas. Kuidas polnud telekalevi või heal juhul vaid etv. Ja nüüd...võta nutikas ning näita lapsele soovi korral youtube'ist mida hing ihaldab.
Aga jõuame nüüd folgi juurde ka. Sel korral esinesime R algusajaga kell 20.15. Soundcheck oli juba kell 13, seega ülejäänud liikmed tulid 11 praamiga saarele ning seadsid peale proovi oma telgid püsti. Rahvast oli keskmiselt, kindlasti rohkem kui eelmistel aastatel. Ning publik nõksutas puusa kaasa. Kuna päike oli veel väljas, said kõik istudes kontserti nautida. Untsakate ajaks oli aga temperatuur langenud +11 peale ning inimesed ajasid end püsti ja liikvele. Meeleolukaid pilte reedesest folgipäevast näeb siit http://www.delfi.ee/a/78953908
Peale kontserti viisin ema ja Kõu magama, poiss tantsis kogu meie kontserti. Ise läksin veel tagasi. Teel kiigeplatsile nägin tee ääres vana tuttavat, täkku Aramis. Nautis seal oma vanaduspõlve...mäletan teda veel noorena. Teenekas ja võimas poni. Ja ikka veel väga ilus.

Kohtasin oma kunagist head sõbrannat Herdist, kes juba pikka aega Tšehhis elab. Na just avastasin, et me pilti koos ei teinudki. Uskumatu. Igatahes, nii armas oli jälle kohtuda ja jutustada. Lapsed on juba nii suured, aeg kulub nii kiiresti. Õhtu lõpuks tegime ühe tantsu ka ning peale südaööd jõudsin Kõu kõrvale magama.
Laupäeval läksime esmalt Emmaste kanti. Sõrus on meil sugulased ning Emmastes klassiõe pere, kes kasvatab hobuseid ning kus veetsin ka mitmed koolivaheajad. Tore oli kõiki näha. Igal pool on tehtud remonti ning kõik on nii ilus. Mälestused on ka ilusad...nüüd saan neid luua Kõule.
Valik pilte:

Postitrennist ja patsidest

Täna käisin jällegi traditsioonilises kolmapäevalõunases postitantsutrennis. Olen enamvähem nii planeerinud, et saan ikka iga nädal korra Meowstudios aja kirja, kuid 1 kord jäi vahele reisi tõttu, 1 kord treeneri puudumise tõttu ja augustis on mul hobusega seminar ühel kolmapäeval. Seega vahest ikka ei õnnestu ka. Ja tegelikult oleks mul ju täiesti võimalus mõnikord minna kolmapäevase Pia trenni asemel nt T õhtul või N õhtul, aga ma olen natukene selline "ühe treeneri inimene". Ja täna oli ootamatult meil asendustreener...
Räägin nüüd tänasest tunnist puhtalt enda seisukohast, aga lisan hiljem ka kaastreenijate emotsioonid, sest need on nagu öö ja päev. Näiteks - me oleme algajad ning Pia on kasutanud seetõttu peamiselt staatilist posti. Staatiline post tähendab, et post on kinni kruvitud ja ei pöörle. See annab hea võimaluse õppida baasoskuseid nagu postil seismine, liikumine. Täna olid postid lahti ning tunnis olid ka üle pooleteise aasta trennis käinud algajad. Ja treener andis seega korraga kahte tundi, AGA..neid pikemalt käinuid ei jõudnud ta eriti jälgida ega turvata, samas andes neile inversionid ehk pea alaspidi harjutused, mis on ohtlikud. Suures ülesirutuses, spagaadid postil. Ja üks neiu kukkus ikka mitu korda alla ja väga halvas asendis. Ning sealjuures kurtis ta juba trenni algusepoole, et selg teeb haiget. Ja treener ei turvanud teda..see oli päris ohtlik.
Teiseks oli mul kaasas kunagine klassiõde Ameerikast, Leila. Ja postid jäeti ka meil lahtiseks, st baasi ei õpetatud. Hüpati üle mitmest algsammust ja tehti kohe raskemaid asju.
Mis on mõneti ju tore, näiteks trennikaaslane Helen leidis just, et täna ta tundis et miskit ikka õnnestub ka. Lahtine post sobis talle. Mulle aga..no ei. Vara veel ma tunnen, aga ehk olengi liiga pirts. Igatahes..sai soojenduses palju kätekõverdusi, mis on hea. Sai puusade venitusi, mis on hea. Käed on süldid seega vaatamata sisemisele psühholoogilisele võitlusele endaga, stiilis: "Ma ei saa hakkama! Saan küll! Ei, kurat, ma kardan!" ning kohatisele loobumisele, sain siiski koormust kenasti.

Järgmine nädal on jälle asendustreener...saab siis jälle põnev olema. Ja ega see tänane ju halb polnud..lihtsalt kui sul on algajate trenn, siis sellega peaks ka arvestama. Aga mis oli tore veel - pea peal seismist harjutasime. Käisin E patsiparanduses www.patsimaja.ee ning lõikasin nad ühtlasi ka lühemaks. Varasemalt on patside tõttu mul olnud üsna valus pea peal seismist proovida, kuid täna oli täitsa ok. Niiet see harjutus on küll midagi, mida plaanin omale kavva võtta. Ka koduses stuudios seina najal...plaaninud olen seda pikalt nagunii. Mis siis muud, kui harjutama!

Patside hoolduses käisin viimati pea poolteist aastat tagasi. Ja kuigi mulle pikad patsid meeldisid ning "signatuursoeng" pealael nägi imeline välja just metsikuna, siis hakkas mu kaelale koormys suureks minema. Kogu see nali läks maksma 65 € ning kohati ikka 15 cm lühem ja hetkel veider. Aga...proffessionaalne hooldus teeb head ka peanahale. Ja kuu pärast on nad juba jälle metsikumad tagasi :)

bodyART SUP aka vaba nädalavahetus

Sel nädalavahetusel polnud Antsudel kusagil vaja esineda ning sain rahulikult kodus puhata. Kuigi eks tegemist leidsin endale muidugi, koristamised, külastused (jõudsin lõpuks ka sel suvel Katrini juurde), vanemate 40s pulma-aastapäev ning täna käisin proovimas SUP laual bodyARTi trenni. Mul oli see juba eelmine suvi plaanis, aga polnud tundi sobival ajal, seega kui nüüd FB teatas, et Kakumäel tuleb tund ning aeg ka klapib, panin end kohe kirja.
Ilmaga vedas ka tohutult ning ehkki uhke uus Kakumäe sadam pakkus peale trenni ka võimalust saunas lõõgastuda, oleks ka väikesest ujumisest või duššist piisanud. SUP lauaga vähemasti põlviliasendis sõitmine on tehtav igaühele ning püstiasendis saab ka hakkama, kui just pole kokkupõrkamise ohtu. BodyART on ikka bodyART olenemata pinnasest, laud lisab lihtsalt tasakaaluelemendi, niiet mahatulles jalad värisesid korralikult. Mis ma jaman, juba harjutuste ajal värisesid.
Aga igatahes soovitan väga proovida, ülimalt fun. Kindlalt lähen veel ning ei välista ka, et ise laual mõne tunni annan - huvilisi? 😉

Eleriniga tallis

Elerin on üks vinge maanaine, kes on omale tibake palju asju ette võtnud, ning kuigi ta on lastega kodune, toimetab ta ringi, nagu oleks tal viis töökohta. Meil on ses osas sarnane ellusuhtumine, et elu on elamiseks. Tee seda mida tahad teha, there might be no tomorrow.
Eks elu on seda näidanud, kuidas täies elujõus aktiivsed inimesed ootamatult haigestuvad kurva diagnoosiga, või kuidas autoga kojusõit jääb poolikuks ning inimene kunagi enam koju ei jõuagi. Seepärast pead tegema asju kohe. Isegi kui vahepeal jookseb juhe kokku ja on rämeraske..parim aeg on NÜÜD.
Seega. Elerinil ja minul pole just kerge kokku saada. Aegajalt me lihtsalt klapitame oma kalendrid ja teeme asja teoks. Sest muidu ei saa. Täna tuli Ellu vaatama Ramsesteri. Läksime maastikule. Alguses oli mõnus ilm, aga kui karjääri jõudsime, hakkas sadama. Ja aina tugevamaks läks. Maastikul oli muidi vahva, leiutasin jälle uue ringi ning Ramsu oli elumõnus. Kits pidi ka keset põldu meile otsa hüppama, aga vaatamata asjaolule, et isegi mu rinnahoidjad olid läbimärjad, oli väga lõbus.

Nüüd kuum jalavann. Saun oleks ka hea.

Trall mänguasjadega

Kõik, kellel on lapsed, teavad ilmselt seda sisemist võitlust endaga, seoses lapsele mänguasjade soetamisega. Reaalselt on lapsel miljon ja üks mänguasja ju juba olemas, kuid nendele kutsikasilmadele "ei" öelda on nii paganama raske. Ja reaalselt on mõned lelud, millega mängitakse palju. Teisalt on jälle sellised, mis jäävad kohe seisma.
Kõige enam frustratsiooni põhjustavad mulle LEGOd. Miks? Sest reaalselt kokku pean need panema ju mina. Ja see on peen töö, aeganõudev ja pingutav. Ja hiljemalt järgmisel päeval lammutatakse see töö laiali ning konstrueeritakse miskit muud "põnevat". Mõni päev hiljem soovitakse taas originaali kokku saada. Hakkad siis ehitama...ja kuigi meil on LEGOde jaoks spetsiaalne kast, võib olla 150% kindel, et mõni oluline väikedetail on igaveseks kaduma saanud. Ja muidugi ilmub see mõni nädal hiljem välja. Näiteks kui lähed öösel wc-sse ning astud ta omale jalga. I hate LEGOs. Tõsiselt..ja kogu aeg nuiatakse uusi.
Hoopis teine tera on DUPLO sari. Neid kiidan taevani! Mänguasi mis ei kulu, ei purune, saab ehitada väga lihtsalt ja suurelt, masinad on loogilised, tegevused arendavad. Ainult hind on kohati karm..aga oleme ostnud soodukate ajal. Siis on täitsa oma hinda väärt. Eks kunagi oskab laps ka ise neid väiksemaid asju kokku panna..aga lähimad paar aastat saan ilmselt mina suurematsorti peavalu ja stressi nende olemasolust tundma. Ja näiteks see LEGO CITY POLICE komplekt mida ta jõuluks soovib maksab 137€!!! Ja lõpetab ta ikka mu talla all ja kastis...oiiiii kui frustreeriv.
Käisime vaatamas uut Minionide filmi ning pärast külastasime McDonaldsit, sest seal on need mänguasjad saada. Kaasa saab ka voldiku kus kõik mänguasjad peal. Ja poiss soovib üliväga Cru figuuri mootorrattaga. Ja see on igal pool välja müüdud! No mine lolliks! Isegi Pärnus polnud (jah spetsiaalselt käisime, muidu mäkis söömas ei käi). Laps magab ka voldik kaisus ja räägib kogu aeg et vaja on seda. Ükski muu ei sobi. Teises kaisus on LEGO brožüür politseilinnaga. No pagan neid mänguasju! 😁
Saatsin mäkki kirja ka, et maksku mis maksab, telligu mulle see neetud Cru. Elame näeme, kas saan ka.

Aga üldiselt upume mänguasjadesse.

Kihnu ja Lottemaa

Teguderohke nädalalõpp on jõudmas finišisse. Maabusin hetk tagasi koju, käisin pesus ning nautisin puhtaksküüritud vannituba. Sai eelmine nädal mehega veidi pragatud teemal kodutööde aus jagamine. Musimops, pingutus oli suisa kloorine! 5+
Aga tagasi algusesse. Eile pool kolm alustasime teekonda Kihnu suunas. Hirmus pikk autosõit, kaasas õepoeg Uko ja Kõu. Õnneks nad magasid enamuse sõidust maha ja virgusid alles sadamas.

Karl-Hedwig-Siim jõudsid juba varem kohale. Karl jättis auto mandrile ning pakkisime asjad minu autole ümber, üle tulid nad jala. Andri koos Liisa ja Ukuga ning Erik läksid saarele juba hommikul. Laev on uus ja mugav, aga muudkui keerutab ja õõtsutab. Õnneks on lastele meelelahutuseks ka mängunurk ning kohvi on täitsa korralik.
Kohalejõudes selgus, et programm laval on juba sedavõrd tihe, et soundchecki teha ei jõuagi. Mis siis ikka, viisime asjad u 3 km edasi ööbimispaika. Pärast kõlgutasime jalga ning jälgisime rahvatantsijate etteasteid. Kuniks ühtäkki oligi meie kord. Kusjuures ühtegi pilti mul hetkel pole jagada...aga super publik oli. Tants ja möll käis, laval oli ka fiiling väga super.
Mis aga Kihnu enda osas muljet avaldas? Ehk suhestumine viinaga ning liiklus. See, et mõni purjus kodanik sulle kottpimedaa rattaga autole otsa kukub on täitsa tavaline värk. Ja kerge promilliga roolisid vist kõik..üritusel oli samuti vaba sissepääs oma viinaga. See on nagu osa sealsest kultuurist. Ja seal oligi see täitsa ok. Kõik purjutajad oskasid rõõmsalt üksteisega arvestada ning varem või hiljem jõudsid kõik ikka sihtpunkti. Kui mitte omal jalal, siis näiteks veoka kastis.
Lavalt mahatulles võtsime Liisaga lapsed ning läksime ööbimiskohta ära, teised jäid veel Kentukeid kuulama. Erik mängib seal. Ja no pidu oli võimas!  Noored maabusid alles poole kolme ajal...Erik jõudis otse praamile hommikul :)

Kõuga hommikul virgumas. Ööbida saime kogu bänd&co ühes toas kunstikohviku uues hoones. Väga ilus koht!

Praamilt suundus igaüks jälle ise suunas. Nt läks Siim Lätti trummarite massiüritusele ning Hedwig roolis koju Eriku ning Karli. Mina aga läksin poistega Lottemaale.
Mulle seal väga meeldib ning muidugi meeldis seal poistele. Mulle nii meeldivad need puidust värvilised ümarate äärte ja pitskaunistustega majad. Palun mulle üks Lotte maja! Eriti sellise vaatega nagu neil köögist...

Sain ka kodumaal varbaidpidi vette. Poisid turnisid mängulaevas ja mina jalutasin meres. Seda õnne oli oma 15 minutit, siis juba tuli uusi asju minna avastama. Näiteks planetaarium!

See oli Kõule väga põnev. Muidugi sai etendusi vaadatud, liugu lastud, lennatud, maalitud, pannkooki söödud jne. Aga enamuse ajast veetsid poisid ikka staadionil mängides jalkat, pingpongi, joostes ja karakteritega suheldes. Tuulelippe meisterdasime ka!

Oli üks pikk, tore ja võimas ning väsitav nädalavahetus. Huhh. Järgmine nv võiks olla rannailm, ma ei kavatse siis kusagile sõita, läheks lihtsalt lapsega Stroomi randa. Ja siis juba Hiiumaa ning Mahefest jne.