Aiai

..ehk bodyART energy teine päev. Tuharalihased ja reied on valusad ning eriti ei kutsu istuma ega astuma. Samas tänahommikune masterclass oli hulka mõnusam kui eilne. Koolitaja on so-so. Ta on jube tark ja vaidlemist ei kannata, see tähendab et tema puhul on my-way-or-the-highway olukord. Näiteks ütles ta, et valgus närv ei ole seotud kesknärvisüsteemiga, vaid tuleb otse ajust. Väide pole aga tõene, nagu tundus mulle ja veel paarile osalejale kes anatoomiat õppinud, sest aju on kesknärvisüsteemi osa. Ilmselt mõtles ta pigem, et valgus nervus ei tule mööda seljaaju kanalit ja pole seljaajuga seotud, vaid on eralditoimiv sünapsite rada. Seda talle selgitades oli aga ilmselge, et õigus on ainult ja alati temal seega...jäi nagu jäi see asi lõpuks. Ja jutt oli ka jube seinast seina, puudus nagu läbimõeldud plaan ja ülesehitus...lühidalt kuna ma ju ise ka koolitan, on mu nõudmised ja latt ehk väga kõrgele seatud.
Peale kursuse lõppu tulid Üllar ja Kõu mulle järgi ning läksime Piritale paadiga sõitma. Päeval kallas paduvihma, aga õnneks siras selleks ajaks juba päike. Ilus õhtu :)

bodyART Energy

Kuigi mul on draftis ootamas kaks postitust, üks fotosessioonist mererannas Domiga ning teine Kreeta puhkusest, ei saa ma läpakasse hetkel internetti ja seega ka pilte alla tõmmata. Ega neid ka jagada. Seega kirjutan lühidalt hoopis tänasest koolitusest Viimsi MyFitnessis - bodyART energy.
Mul oli litsensi pikendamiseks vaja käia nüüd mingu koolitus, ning kuna touch on mul pilatesest ja gyrokinesisest juba väga tugev, mõtlesin proovida midagi hoopis uut ja käia energy koolitusel. See käsitleb endas palju juttu keha ja meele ühendustest, organitest ning emotsioonidest, veidi tšakratest ning lisaks läbi hingamise ka uuest mõtlemisest kogu süsteemi osas. Tegemist on väga joogalaadse treeninguga, mis läheb ka sügavamale filosoofiasse yin ja yangi osas. Päris põnev on, kuigi kohe hommikuse masterclassi esimese 15 min järel meenus mulle, miks ma joogat ei armasta. Liialt pikad staatilised poosid, mis lähevad lõpuks liigestesse, ülevenitused, mis samuti pole liigestele head. Ohtlikud tasakaaluasendid ning valu piiril venitused. See...pole päris mulle. Kuigi on ka aspekte, mis mulle meeldivad siin koolitusel - näiteks anatoomiaga suurem tutvumine hoopis teise nurga alt. Siseelundeid pole me Pilateses väga põhjalikult käsitlenud, seega tuleb kasuks. Ja mõned mõnusad harjutused on ka. Seega...homme ma just rõõmsa näoga vist trepist üles/alla ei kõnni ning randmed on ka kanged, aga 1 päev veel ja mingit osa saan oma trennides ikka kasutada.

Avalon on leitud!

Ohh ma olen praegu pisarais ja nii õnnelik..see mure ja pinge mu sees oli viimastel päevadel vaid kasvanud. Õnneks täna keegi märkas põllul üht täppi. Õnneks oli ta hobuseinimene ning tänu vägevale fb jagamisele teadis kuhu helistada. Nad said ta kätte! Imeline Paide naiskond ja lisaks ka võõras kohapealne abi. Ohhissandküll. Aitäh südamest.
Avaloniga on kõik kombes. Läheb nüüd homme treileriga Tiia Dreifeldi juurde ratsastusse (seal oli ka Willy saduldamisel). Seal on kõrge täkuaed ja kinnine tall, nii ei saa see seiklemine korduda. See sai kohe peale kadumistrikki kokku lepitud Tiiaga.
Eks Eestis kuulen elavalt otse allikast toimunust, nad ei jõua oma emotsioone ära trükkida.

Aitäh kõigile!

Avalon on kadunud

Tahtsin küll hoopis kirjutada täna postitust Avalonist Paides, kuid kahjuks juhtus täna hoopis midagi ootamatut. Nimelt hüppas päeval mingi aeg Avalon üle aia ja jooksis minema. See on karilooma kohta väga ebatüüpiline käitumine, jätta teised loomad ning minna üksi kusagile tundmatusse seiklema. Ülimalt veider käitumine. Lisaks oli ta eile saanud peast ära ka päitsed ning ei andnud talliperenaisele Ingale end kätte. Hiiumaal meil tema kättesaamisega muret ei olnud, aga ta oli ka laudas, kus võimalust ärajooksmiseks vähem.
Murelikuks teeb ka lugu, et umbes 6 a tagasi olid Elerinil ka hobused jooksus. Kaks nädalat sai otsitud nii metsast kui põllult, meedia kaasatud. Lõpuks leiti haisu järgi. Nad olid kukkunud laukasse ja üks surnud. Teise said päästekomandoga kätte. Aga oli mineku peal veel pikalt hiljem temagi.
Loodame parimat. Ehk tekib kellegi karja 1 hobune juurde. Kuulutused on üleval ja jagatud. Ise sõidan homme Kreetasse..ega minemata pole ka mõtet jätta. Ma ei saa midagi ju teha. Aga mure on ikka...
Kui keegi näeb siis kohe helistada Ingale .
Tähelepanu! Järvamaal Peetri külast täna jooksu pääsenud selline arg hobune. Ruun. Ei pruugi ligi lasta - palun märgates kohe helistada 53932127 . Aitäh!

Hiiumaa mu Hiiumaa..

Hiiumaa on minu jaoks üks väga eriline paik. Kõik minu lapsepõlve suved olen veetnud sellel imelisel saarel. Mu ema isa on seal kasvanud ning vanatädi elas seal, ema nõbu naine on sealt pärit ning neil olid ka minu ja mu õega samas vanuses lapsed, seega veetsime ka palju aega seal. Viinamäe teod, telliskivi rahu, sääretirp ja muidugi hobused! Sest alates kaheksandast eluaastast on minu elus olnud üks suur ja kustumatu kirg hobuste vastu. Seega polnud ju võimalik veeta suvepuhkust ilma nendeta.

Kassaris asub üks isemoodi ratsatalu, Ristitee talu. Omanikuks perekond Tikk. Seal hakaksin ma Hiiumaal olles ratsutamas käima, ning kui vanematel sa suvepuhkus läbi, siis mina ei läinudki linna enam kaasa, vaid kauplesin end Linda ja Koidu hoole alla. Ka nende lapsed olid minuvanused - Joosepiga oleme sama vanad, Taavet kaks aastat noorem, noorim laps Priidu veel kaheksa aastat noorem. Linda tütar Triinu jällegi 8 aastat vanem. Ja palju palju imelisi hobuseid. Ka oma esimese hobuse, Adami, ostsin ma sealt. Kusjuures Adam oli kõige esimene varss, kes nende juures üldse sündis. Päris alguses. Seega..see et ma tema sealt ostsin oli suur asi.

Minu ja Üllari esimene ühine puhkus oli samuti Hiiumaal, ööbisime mu ema nõbu ja tema naise majas Holsmeril. Käisime palju ujumas ning hängisime Riinuga Orjaku rannas ning jõime legendaarset kohalikku koduõlut, mida muuseas pakuti ka meie pulmas, mis toimus samuti Hiiumaal. Vot nii tähtis on see koht mulle!

Viimase viie aasta jooksul olen ma saanud sinna aga väga vähe. Kokku vast kolmel korral ja vaid 1-2 päevaks. Seekord läksin muidugi taas Hiiu Folgile esinema Antsudega, kuid samuti oli eesmärgiks osta kaasa üks hobune. Avalon. Ja nii ka läks. Vaatasime küll ka teisi hobuseid, aga Avaloni osas olin ma otsustanud juba enne minekut, treilergi oli kohe kaasas. Tänu Hiiu folgile saan osaliselt ka piletite ja kütusekulu kaetud, seega sain hobuse Paidesse õpetusse viidud ikka eriti soodsa hinnaga - kokku läks umbes 50 EUR. Ja 5,5 h! Kusjuures ta ei tahtnud treilerist maha tulla! Oli seal nii ära kodunenud kuidagi..peale läks ludinal ning sõites käitus ka väga hästi, andsime talle igaks juhuks küll ka rahustit veidi.

Ja meil oli Marjuga nii lõbus! Mul on kohe hea meel, et minu vanuses, on veel võimalik leida endale selliseid häid sõpru. See ei ole ju lihtne..inimesed on juba nii väljakujunenud. Aga me mõtleme sarnaselt ning eks meid muidugi ühendab ka see suur kirg hobuste vastu. Käisime reede õhtul folki nautimas ning Käinas poes ja tankimas, Holsmerilt sõitsime läbi ning ka legendaarsest mõisa poest (nüüd on nimi Kassari pood), kus töötab juba lapsepõlvest tuttav tädi Lea, sõime taimetoitu, ööbisime Triinu majas. Ajasime veidi Priiduga (kes on nüüd juba suur mees, ilus ja seksikas nagu ka teised Tiku poisid) hobuseid ning lihtsalt nautisime. Sellist suvist trippimist sõpradega pole ikka ammu saanud..väga tore oli. Üllar ja Kõu olid kodus ning nautisid ka kvaliteetaega. Igatahes..aitäh selle nädalalõpu eest, aitäh Hiiumaa, nüüd lähen veel teen ühe bodyARTi trenni ning siis toome lapse mamma juurest ära.

Harjutades kontserdiks..

Juhhei saime praamile. Kuigi me ei sõitnud ka tipptundidel (läksime R kell 15.10 praamiga ja tulime L 20.30 praamiga) ei olnud erilist järjekorda nagu näha..saab saarele küll.

Just sai raha makstud ja allkirjad pandud, Avalon on MINU hobune :)

Meie öömaja nummi magamistuba

Maja mere ääres, mets on küll vahel, hobused ümberringi

Õhtusel jalutuskäigul maja taga mere ääres karjamaal. See valge jooksev mära on Aada, kellega lapsepõlves võistlesin eesti hobuste galoppi. Ta on nüüd 22 ja juhtmära karjas.

Tšill öisel karjamaal

Kauboi Priidu ja meie karja ajamas

Marju hobusel oli parm nina peal

Herr Harat

Mina ratsutasin Aabramiga, kellega sõitsin ka veidi lapsna. Nüüd ta on 19. Ahjaa, pulmas mind rööviti temaga :)

Kohal! Kõige pikem treilerivedu mis teinud olen, aga kõik läks hästi. Avalon on Paides Inga Meari juures. Selles kirjutan eraldi.

Proua Teisipäev

Aitäh elu, et oled nii ilus!
Oli lihtsalt parim õhtu, käisime Stroomi rannas pildistamas Proua Teisipäev Photography-ga. Pidime juba eelmine suvi pildistama, aga jäi kuidagi soiku...
Oli imeline õhtu ja palju häid pilte tuleb kindlasti peagi veel.

Lisaks tulid randa ka Grete ja Laura oma kaameraga ja tegid ka mõned klõpsud:

Rakvere spaas

Teisipäeva hommikul andsin kolm trenni ning seejärel kimasin korraks Mustjõele, et võtta kaasa isa vana skif järelkäru. Meie tee viis Rakverre ning skifi uueks koduks pidi saama ämma keldrikõrvaline plats.
Üllar ja Kõu läksid eraldi autoga juba veidi varem teele, et vanaema Ehaga veidi aega veeta. Nii ehk naa pean mina ka N varem ära tulema, et tööle jõuda. Seega jah, kaks autot et jõuda Rakverre.
Ööbime mõistagi Aqva spaas, oleme olnud siin ka korduvalt enne. Üks mu lemmikspaadest, kuid aeg on teinud oma töö - toad vajaks värskendust ning samuti ka spaa osa. Käisin ka jõusaalis ning see on ikka eriti nukralt väike ja masinad kehvasti hooldatud...aeg teeb oma töö.
Toidu osas on hommikusöök endiselt 10/10,  tuba juba mainitud põhjusel 6/10, spaa saunavalik 9/10, basseine igale maitsele aga puhtus ja lagunemisjäljed seega 7/10. Teenindus rõõmsameelne kuid aeglane 8/10. Tuba nt ei koristatudki kuigi olime 2 ööd. Aga siiski meeldib. Tuleme nagunii veel.

Hevoskuume..

Iga halb on millekski hea ja iga lõpp on millegi uue algus. Dino läks ära ning vaatamata maaostuplaanide ebaõnnestumisele tulid asemele uued plaanid. Ehk pidigi nii minema?
Meil on Antsudega Hiiumaal esinemine taas, Hiiu Folgil. Seekord pealaval 16 juulil kell 15.30. Mida aeg edasi, seda rohkem põnevil ma olen! Väga vahva igatahes. Ööbimise leppisin kokku Ristitee talu hobuturismi pere juurde ning juteldes jõudsime ka noorhobustest rääkida. Ja neid seal on. Palju. Ja sõbramehe poolest ka väga hea hinnaga.

Nii juhtuski, et sõidan Hiiumaale pere asemel koos Marjuga ning treileriga. Ja tagasitulles on mul taas kaks hobust.

Valikus on kolm:

Ilmselt tuleb see esimene, 3 a ruun Avalon. Teisel pildil 4a mära Rosmariin ning kolmandal 3a Arnikas. Kõigil minu vanad tuttavad hobuseliinid, esivanematega olen lapsena sõitnud.

Ees ootab üks põnev nädalavahetus! Kevadeni läheb ta Paidesse tegelemisesse ja siis linna töösse. Sellised lood...

Teretulemast beebi Roosi Reimer!

Eile, 13 minutit enne kelle seitset, sai emaks kallis Riin. Tema isa oskas ennustada 13 minutilise täpsusega selle suursündmuse. Minul on igatahes juba sünnitusmajas käidud ja värske ilmakodanik ära katsutud! Oi beebid on nii armsad. Kuigi Kõu toppis iga kord näpud kõrva kui ta nuttis :D

Vaesel Riinul ei läinud kogu see ettevõtmine päris nii lihtsalt nagu ta ootas ja lootis, kokku läks 22 h ning abiks tulid siiski ka valuvaigistid ning lõpuks soovis ta juba üldse keisrit..aga õnneks oli beebil kõik näidud head ning sündis ikka ise loomulikul teel, lihtsalt kauatehtud kaunikene. Riinul oli abiliseks kaasas oma ema, kes veab Pelgulinna sünnitusmajas sünnituskooli. Käed ja jalad pidavat tal sinised olema. Riin ütles, et mitte kunagi enam! Aga elu on näidanud, et naise keha saadab ajju sellised hormoonid, et naine unustab kiiresti KUI valus ja jube see kõik ikkagi oli. Muidu sureks inimkond välja lihtsalt.

Igatahes - Roosi, sa oled imeline! Teretulemast!

Telliskivi loomelinnak. Mingi hoopis kolmas Eesti.

Jah. Ma olen kuivik. Vist. Minu ideaalne Reede õhtu on peale ratsatrenni kodus voodis tekkide sisse keeratult vahtida mõnd seepi. Nautida üks väike naps (õlu/vein/rummkoola), väike snäkk ning lihtsalt kodus olla. Täiesti ideaalne! Väljas käin heal juhul korra-kaks kuus, reeglina üksi, sest keegi on lapsega siis kodus. Viimasel ajal olen muidugi tihedamini lustimas käinud, süüdistan selles suve :)

Igatahes,  kallis-armas Maarja oli Austraaliast kodumaal käimas. Põrkasime juhuslikult kokku ükspäev vanalinnas, kui olin teel  Kalevisse trenni andma. See oli justkui saatus - me kumbki ei pidanud sellelt tänavalt minema. Nii tore. Maarjal on ka uus elukaaslane, briti juurtega Sean. Väga sümpaatne kutt! Ja nad on nii nunnult armunud (nukid!). Leppisime kokku, et lähme T õhtul Telliskivi Loomelinnakusse tšillima ning noh...jooma. Ei ole ilusamat viisi seda öelda. Jooma. Välja. :) Alguses pidi ka Üllar tulema kaasa, aga ta on veidi tõbine olnud ning seega jäi koju. Lapsega ka lihtsam.

Miks ma üldse alguses kirjutasin, et ma kuivik olen? Noh..ma viimati käisin seal Telliskivis rasedana vist..isegi blogisin sellest, äkki 12.04.2013? Ja pärast olen sinna sattunud mingil konkreetsel eesmärgil nt taimetoidumess vms. Lähme siis sinna ja..kõik kohad on inimesi täis! Kõik söögikohad, baarid, õuepealne..ja on T õhtu. Et nagu..kes need inimesed on? Esiteks kuidas on eestlastel nii palju vaba raha, et kallites (no enamik jooke al 4€ nt õlu ja koksid üle 8€) baarides päevast päeva seda maha juua ja süüa?  Teiseks. Selline juhtum. Nagu filmis, ausalt. Pudelis, lähen vetsu. Peegli ees puuderdab kena modellimõõtu naine nina. Hetk hiljem võtab teise topsi ja tõmbab miskit ninna omale.
Mingu kolmas Eesti noh..uskumatu koht.

Kokku käisime neljas (?) eri kohas - Pudel, Peatus, Shvips, F hoone. Võimalik, et kusagil veel. Mina avastasin kaks uut lemmikjooki - Blond Munk (äää...nunn?) ja kurgiga gintonic. Lõpuks nutsime kaelakuti kui rääkisime Eesti neljast aastaajast ja laulupeost. Eesmärk end täis juua sai mitmekordselt täidetud. Ja vaatamata hilisele kellaajale, jätkus rahvast igale poole endiselt. Lihtsalt kohad pandi kinni ning inimesed kakerdasid edasi..

Šestid.

Üks vaene ettekandjapoiss pidi meie möla kuulama hullult kaua ja siis pildistama meid igast võimalikust asendist. Aga ta oli tubli ja sai ka head tippi :)

Eestimaa suvi, õues on nii mõnus olla (kui sul on kaks fliisi ja jope)!

Saime Maarja venna kätte. Vegan, elab kah Austraalias.

Ostke Eesti disaini! See imeline sall eelmisel pildil ei ole ka sall vaid..imeline kleit mis sai kõrvarõngastega ostetud.

See oli nüüd üsna lõpus kui me Maarjaga kaelakuti nutsime rääkides Eesti neljast aastaajast ja laulukaarte all laulmisest. Õhtu parim tsitaat: "There's magic in darkness. Welcome to Estonia!"

Joonas ütles et need on kakamise juurde käivad näod. No ma ei tea nüüd.

Kell pool üks olin kodus muuseas. Jala tulin. Oli vahva. Ja Maarja - selle kooli teeme veel ära :) !