Tähtajad ja kohustused

Juba homme on 1 september, teadmiste päev ning paljude jaoks esimene koolipäev. Sedapuhku ka mulle. 9.30 on põhikooliastme aktus ning lähen sinna ning näitan oma näo ära. Eelmisel nädalal käisin koolimajas korduvalt, tõin õpikud, tutvusin klassiruumiga, asjatasin arvutipealikuga, käisin arstil tegemas tervisetõendit jne. Palju jooksmist on olnud. Samuti kirjutasin valmis õppekava aastaks 5-9 klassile. Ma kahtlustan, et nooremates klassides olin veidi liialt entusiastlik ning ilmselt ei jõua küll kõike ära teha mida kirja olin pannud..no vaatame. Õnneks on mõned raamatud tuttavad vanast ajast, lisaks pole ka õppekava väga palju muutunud. Eks kindlasti saab olema lastega kohati raske. Aga samas on mul hea meel, et ma selle asja ette võtsin. Püüan asjasse suhtuda nagu..põnevasse seiklusesse. Esialgu vaid aastane projekt..ses osas..annan endast parima, kuid kui ebaõnnestun või ei meeldi, siis ei ole mitte midagi katki. Ma ei pea ju järgmisel aastal jätkama..kui ma just ei peaks mingil põhjusel tahtma seda teha.
Aga kohustused on küll selline asi, mis minul elavad kuklas ning taovad haamriga pähe, seniks kuni nad tehtud on. Ma pigem olen selline, et teen veidi keskpärasemalt ehk siis kehvemini, aga õigeks ajaks, kui et ületan tähtaega, ja pusin kauem. Võimalik, et lõpptulemus oleks sellevõrra parem. Aga ma ei ole suur detailideinimene. Välja arvatud Pilateses, seal jah, olen. Aga seal ei ole detailid ka kõik korraga vaja lihvida, vaid ajaga ning rahulikult.
Hetkel on küll nii, et sain need õppekavad lahti kirjutatud seega üks haamer nagu taob vähema vastu pead. Samas on haamreid veel oioi kui palju. Näiteks koorikava õppimine. Kuigi ma tean ju kogemusest et seda on kõige parem õppida töö käigus step-by-step ja praegu lugude nö "etteõppimisest" pole lõpuks suuremat kasu. Aga ikkagi ei anna ta rahu. Tundide ettevalmistamine..samamoodi, peaks  tegema eelnevalt õhtul või mõned päevad ette, muidu lihtsalt ei mäleta hiljem mitte kui midagi. Aga ma olen hea eluga ära harjunud, kus ma ei pea enam tähtajaks ja kellaajaks väga midagi produtseerima. Teen jooksvalt ja omas tempos..ahh the good times. Vähemalt aastaks on nüüd sellel kriips peal.
Mis siis veel. Ory ju tuleb juba KAHE NÄDALA PÄRAST siia. 13.09 õhtul maandub. Jeebus küll..kuidas see juba nüüd on. Ma olen küll suusõnaliselt leppinud kokku chairide laenamise, aga ma veel endiselt ei tea tegelikult mitut on vaja. Ory pole saatnud materjale veel, mida pean printima (õpikud õpilastele jm). Ja lihtsalt üleüldse..liiga äkki on see kõik ja ega rahaline seis pole ka just hõisata. Aga positiivse külje pealt, peale seda külaskäiku, peaks minust saama ka ametlik masinaõpetajate õpetaja.

Ory ja Katriniga "MuSu" restoranis lõunal. See oli ju nii alles!!!

Veel üks tegemata asi - Üllari rühianalüüs. Oh.

Ja ma saan 30. Vähem kui kuu aja pärast. Ma küll mõtlen siin kohati, et oh tore, leiaks mingi baari vms ning lepiks kokku Antsudele selleks õhtuks kontserdi ning siis ühtlasi peaks ka sünnipäeva. Aga ma lihtsalt ei jõua. Ei viitsi. Ei taha..kõik need asjad taovad vastu pead ja ma lihtsalt tunnen, et hetkel ei taha mitte midagi. Hea elu on mind ära hellitanud ning ma ei taha sellest ärgata. Tahaks edasi nii nagu oli..mõnusasti..lihtsalt kulgeda. Oeh.
This is just one year. Let's make it a good one.

Kõik laguneb.

Jah. Nii ta on...kõik mida kasutame, kulub paratamatult. Kahjuks olen enamik kodutehnikast ja ka muudest vajalikest igapäevaasjadest seotanud üldjuhul samal ajal - siis kui tegime korteris remonti ning siia ka sisse kolisime. Ehk siis umbkaudu 9 aastat tagasi juba. Näiteks külmkapp. Mobiiltelefon pidas üldse vastu vaid 2 aastat. Ja nüüd minu armas Matu.
Matu on mul olnud justnimelt umbes 7-8 aastat. Esimene auto oli Renault Clio, millega juhtus mul õnnetus teel tööle kooli õpetama. Läks mahakandmisele. Seejärel tuligi Hyundai Matrix ehk Matu. Matu on lihtne ja aus auto. Natukene roostetab ja laguneb, kuid üldiselt pole peale õlide- ja filtrite vahetuse ma eriti midagi tegema pidanud. Muudkui sõidab ja toimib. Viimase ülevaatuse eel pidin vahetama amordid, muidu kõik ikka toimis. Nüüd aga läks üleeile põlema mootorituli ning auto hakkas värisema ning tundus, et annabki otsad. Üllar vaatas üle ja arvas et ongi kõik.
Aga ei. Minu tubli Matukene ei vannu nii kergelt alla, täna sain kompuutri talle taha ning asi on hoopis küünaldes! Milline imeline lugu. Sai üks kõige hullem ära vahetatud ning sõidame jälle. AGA. Selgus ka, et ülevaatus on vaid kuu lõpuni ning käsipiduri trossid vajavad väljavahetamist. Kaval oleks siiski ka küünlad kõik ära vahetada. Ning eks seda roostet tuleb ka üha enam ja enam. Seega, igal asjal on oma aeg ning nüüdseks on käes aeg laguneda. Ma usun et aasta-kaks ta veel jaksab. Isegi nii tublilt jaksab, et veab hobust ja treilerit. Tubli masin on, ausalt ma soovitan meie kliimas ja aukude juures Hyundaid.

Võtab kaane maha

Kontrollib kompuutriga

Varuosad on ka kättesaadavad ja odavad.
Mingi hetk tuleb siiski uue auto peale mõelda. Kurb, aga tõsi.

Tegelikult lagunen ma ise ka. 30 pole naljaasi, keha on paratamatult enesehävituslikul kursil mis on tagasipöördumatu looduse osa. Käisin täna vereproove tegemas, vaatame, mis sealt ka huvitavat leitakse.

Klassikalise ratsakunsti seminar

Juba talvel, kui tegin koostööd Eda Vallimäega ning andsime NõmmePilateses istakuseminare, andis ta teada, et suvel on siia maale saabumas tema suur eeskuju ja õpetaja Marius Scneider Saksamaalt. Marju oli kohe kindel, et läheb Willyga. Mina olin kindel, et lähen vaatama. Ja täna oli siis lõpuks see kauaoodatud päev, mil seminar toimus.
Mis on üldse klassikaline ratsakunst ning miks see erineb tavalisest ratsutamisest? Siia oleks ehk paslik ära mainida, et klassikaline ratsakunst on kõige alus. Nii koolitati aadlike jaoks hobuseid juba väga ammustel aegadel. Selle kõrgemat taset saab vaadata ka Viini Kõrgemas Ratsakoolis, kus enamik hobuseid on 20+ vanuses ning ikka tippvormis. Versus praeguse olümpiakulla Valegroga, kes on 14 ja läheb nüüd pensionile. Enamik nüüdisaegseid hobuseid, kes on spordis, üle 16 aasta vastu ei pea. Enamik jäävad vigaseks juba 7 aastasena. See pole ju loogiline? Miks see nii on?

Klassikaline ratsakunst algab maatööga, kõik harjutused õpetatakse hobusele esmalt maapinnalt ning võimeldakse hobune ilma sundvahendeid kasutamata tasakaalu. Nagu hobuste pilates või nii..samas kui tänapäevane lähenemine on kiirelt-ja-kohe tüüpi, mis viib hobuse tihti pingeseisundisse puuduliku ettevalmistuse tõttu ning seeläbi lõpuks põhjustab vigastuse või käitumishäire hobusel. Lisan allapoole illustratsiooniks ühe pildinäite:

Ehk kusagil on läinud midagi väga valesti. Hobune peaks liikuma alt ülessuunas, tuues tagajalad rohkem keha alla. Kahjuks paljud ala tipud kakuvad hobused rulli ning sandistavad hobuse. Õnneks on maailm liikumas taas hobusesõbralikumas suunas. Ja seda suunda käis edasi arendamas siinmaal ka Marius.

Meie oleme treeninud straigthnesstraining programmi järgi, mis on põhimõtteliselt sama asja internetipõhine õppeprogramm. Tänasel seminaril oli hobusega osalejaid 8 ning vabakuulajaid umbes 40. Väga intensiivne ja põnev oli, kõik hobused erinevad nii tõult kui tasemelt kui ka vanuselt. Seetõttu oli ülihea neid järjest vaadata. Töötatu alguses 40 min maatööd ja peale lõunat veel 30 min, osad maatööd ja osad juba seljas. Homme läheb edasi, kuid mul on tööpäev ja Domi kolimine Järve talli, seega tulin koju. Aga järgmine kord tahaks juba ise hobusega minna! Ja kindlasti see järgmine kord tuleb!  Huvi on suur inimestel. Ja see on nii hea ja tore. Eelkõige hobuste seisukohast.
Lõppu veel pilte.

Kui mina alles noor veel olin...

Mul oli väga idülliline lapsepõlv, pesamunana sain ka kõike mis hing ihkas ning elasime linnas eramajas. Aegajalt sunniti küll rohima või marju korjama, aga üldiselt sain pillimängu kõrvalt teha mis tahtsin. Vanemad väga hellitasid ja armastasid, lasteaias ei käinud vaid sain kodus olla vanaemaga. Käisin paljudes ringides ning armastasin väga loomi. Vanemad olid väga kallid, isa üle olin ikka alati eriti uhke, ta oli filmistaar (Lesta). Lapsepõlve ajal ta suitsetas, ikka hirmus palju kohe. Aga üks hea päev jättis maha. Lihtsalt lõpetas.
Puberteet oli selleeest kohutav, jooksin ära ja puudusin koolist terve veerandi, koolikiusamine oli päris karm. Aga näe, läks üle. Mitte kiusamine küll, aga psühholoogi abiga sain kooliskäimise ja pereasjad jonksu, tegin kõigis ainetes tasemetööd individuaalõppes ning vanemad väga toetasid. Hiljem läksid osad kiusajad minema ka ning siis läks elu üldse ilusamaks jälle. Kogusin ise raha ja vanemad panid pool juurde ning sain oma esimese päris enda hobuse ja see aitas koolis püsida. Oli lihtne kokkulepe - kui koolis kõik ok, on hobusega kah kõik kulud kaetud. Ja oi kuidas see toimis! Reaalselt ka..kellel vähegi keerulisem pubekas - õpetage ta armastama hobuseid ja temast saab asja. Lisaks ei jää kunagi raha (ega aega) tobeda hängimise, narko jms tarbeks.
Igatahes. Mul said poniaastad otsa mingi aeg..ehk siis kui 17 kukkus. Ja ma mõtlesin, et on suuremat hobust vaja. Adam (minu esimene hüpersuper ponisõber) läks Soome müüki ja mulle tuli Barabella. Ta oli lombakas aga kergelt sõidetav ja tiine. Sel aastal oli aga herpesviirus esimest korda eestis. Varss aborteerus. See kõik oli nii kohutav. Aga kuidagi ikka tulin sellest välja. Tänu Bellale ja tema varssadele tahtsin väga maale, oma talli ja talu. Ja mu vanemad võimaldasidki selle hullu mõtte...ma ei tea, kas ehk kompensatsiooniks, et olin jäänud koju ja läinud EMTAsse mitte Viljandisse rahvamuusikasse nagu tegelikult soovisin. Igatahes sain oma "päranduse" varem kätte. Sain oma talu ja talli. Kahjuks aga olid seal peidetud komplikatsioonid (naaber) ning mingi hetk kui olin 20, tabas mind suur armastus. Ja tulin tagasi linna. Aga see on juba sootuks teine jutt..

Pildil France Dance (surnud noorelt), Farabella (aka Täpi, elab Rakveres), Iveta (elab Haapsalus) ja minu armas kallis Dom minu Reisi talus suvi...2011?

Käsmu Viru folk

Ohohoo kus eile oli tempo päev! Hommikul kodune asjatamine, siis 10.30 proov Annaga, seejärel kell 12 Kalevspas bodyART ning kiire lõuna ja juba keerasime autonina Käsmu poole.
Sõit oli meeleolukas ja kulges samuti proovi tehes. Võsul tankisime ning kolme ajal jõudsime pärale. Käisime Lainelas wc ringi ning vaatasime veidi ringi, neljast hakkasime end juba soundcheckiks lavale sättima. Ülespanek võttis meil tavapäraselt mitukümmend minutit aega ning proovida saime paari loo algust. Kõik koos, st koos Annaga olime me kokku mänginud vaid korra, seega enesekindlusest ja ühtsetest sisseastumistest jäi üsna täpselt 1 proov puudu. Aga mõned lood mida põdesin üle, õnnestusid hästi, teistes jälle läks kehvasti.  Näiteks Jörus jäi 2 rida laulmata ja Liiri-lõõris laulsin 2x esimest salmi. Aga noh..lives juhtub.
Pärast kuulasime veel kontserte ja jalutasime ringi, bodyARTist olid mul jalad nagu pakud ja kummikud pole ka parimad jalutamiseks. Aga...tore õhtu oli :)

Lottemaa või herilastemaa?!

Käisime lõpuks meiegi ükspäev kuulsal Lottemaal. Kohvikus käime tihti, joonisfilme on vähesel määral vaadatud, aga pole väga lemmikud ja karakterite nimesid ei tea. Seetõttu polnud väga kiirustanud ka sinna...
Ilmad on olnud ka stabiilselt s.tt suusailm kategoorias, enamjaolt sajab vihma ja päeval on kuni 17 kraadi sooja. Aga võtsime riski ja läksime. Ning oi kuis meil vedas! Vihma saime vaid väikese sutsaka ning rongisõidu lõpuks (rong viib parklast väravasse) läks seegi üle ja päike tuli välja. Ilm oli selline veider, et päikese käes tekkis vajadus end "paljaks" koorida, mereääres igatsesime kasukat ning vahepeal ei saanud aru kas on palav või külm. Aga nagu öeldud - ilmaga meil vedas vägagi.
Kohalejõudes olid kõhud juba tühjad, seiklesime veidi jäneste majas ning kuulasime terviseloengut, seejärel suundusime staadioni äärde (mis oleks Kõu jaoks olnud võrdlemisi piisav atraktsioon), kus ääres oli pood. Poes aga polnud jäätist, seega, peale põgusat rattasõitu, suundusime edasi toidujahile. Laadaplatsilt me leidsime restorani ja jäätisepoe ja pannkoogimaja. Aga kohtusime kohe ka sealse kohutava nuhtlusega - herilased. Täiesti kohutavalt ründavad herilased. Põgenesime laadaplatsilt ilma toiduta (välja arvatud Kõu jäätis) ning suundusime lootusrikkalt randa, kus pidavat ka kohvik olema.
Oligi. Samuti oli külm ja tuuline. Ja ikka need herilased! Reaalselt me jooksime ringi, toidud käes, ja vehkisime kätega. Totaalselt jube noh! Herilasi on seal üle mõistuse palju ja nad on kohe eriti õelad.
Pool toitu läks maha ja pool lõpuks prügikasti, sest muul viisil polnud võimalik herilaste käest pääseda.
Edasi käisime veel avastamas Lotte maja ja leiutamise kuuri, erinevaid masinaid ja laevu ning vaatasime ka etendust. Kõule väga meeldis. Lõpuks läksid lapsed ka lavale, kus herilane nõelas Kõud. Ta õnneks oli etenduses nii sees, et ei saanud õieti arugi mis juhtus, aga no..herilasi on rohkem kui asukaid ja külalisi ja neid jagub seal kahjuks igale poole.
Edasi käisime veel maratoni jooksmas (Kõu jooksis tegelikult üksi staadioniringe ega läinud kaasa), aga au ja kiitus näitlejatele. Nad olid vinged ja vahvalt karakteris alati.
Kokkuvõttes me läheme kindlasti uuesti ning nüüd on lapsel ka Lotte vastu huvi.
Aga see herilaste probleem - see on probleem ning plaanin ka neile kirjutada. Muidu on Lottemaa asemel herilastemaa 17€ nägu.

8 aastat

8 aastat on juba möödas meie pulmapeost Hiiumaal. On olnud peamiselt ilusad aastad, kuid viimasel paaril aastal on tulnud ette ka paar suuremat tüli. Ma ei tea, kas enne lapse sündi olin ma lihtsalt ehk leplikum ja vähem stressis ning asjad ei häirinud nii palju? Või milles asi..ei teagi. Olen igatahes tunduvalt rohkem emalõvi ning nõudlikum. No eks muidugi lapsele tuleb ju eeskujuks olla ning püüda kodu korras hoida ning õpetada, et asjad käivad omale kohale. Enamjaolt panen neid asju omale kohale siin majapidamises vaid mina...ja ma käin ju tööl, teen bändi, ratsutan, blogin, koolitan/koolitun jne. Eks ma olen stressis, seda kajastab ka lisanduv kehakaal. Seda kõike on palju ning viimasel ajal ma tunnen, et minu panust ei hinnata. Et see kõik on iseenesestmõistetav ning nii lihtsalt on. Pole kiitust, pole märkamist. On mõned kommentaarid, mis lähevad hinge (näiteks kui seltskonnas kaasa ütleb et meie kodu on paras bardakk, samas kui ma pingutan iga päev, et siin koristada ja teha) või kui saan jälle riielda, et peduprogramm on vale. Aga teine programm ei pese riideid puhtaks lihtsalt. No sellised väikesed asjad pluss üleüldine suur stress. Ja sügisel läheb ju veelgi hullemaks, lisandub ka koolitöö.
Paremaks ilmselt asjad ei lähe...eilse 8 aasta eest ei saanud ma taaskord lilli (ja see pole esimene kord kui nii juhtub, lilli ei kingita mulle niisama üleüldse kunagi) ega öeldud ühtegi lahket sõna. Õhtusöök jäeti söömata ning kui töölt koju jõudsin olid toad sassis.
Ega selline see elu ongi ju. Argirutiin. Ja see ongi see, mis suhteid tapab. Kui lihtsalt kulgetakse teineteist märkamata ja tunnustamata.
Üllar on väga hea mees muidu. Ma väga armastan teda. Ta on suurepärane isa, hea ja tore inimene. Lihtsalt..see romantikavärk on tal väheke puudulik ning koduste töödega ta peale oma tööstressi enam tegeleda ei jaksa/taha. Ja ma tunnen emotsionaalselt, et ma vajan poputamist. See kui ma ise ennast spaadega ja asjadega poputan, sellest ei piisa mulle. Ma vajan, et keegi mind hindaks ja...emm..imetleks? Tunnustaks ja poputaks. Kasvõi lilledega.
Täna toodi lilled ja vein. Aga see polnud enam nagu päris see. Armastus on ja jääb. Aga millestki on ka vajaka..8 aastat argirutiini teeb seda.

Proua Teisipäevaga pildistamas

Lõpuks ometi saan internetiga arvutisse, et teile vaatamiseks üles laadida pildid meie fotosessioonist Proua Teisipäev Photography-ga Stroomi rannas. Tema kontakt on leitab facebookis.
Oli lihtsalt imeline õhtu. Püüdsin igat kuldset hetke endasse ahnitseda..Stroomi metsas on nii palju fantastilisi kohti pildistamiseks ning rand, kõrkjad ja liiv pakuvad ka palju kauneid loojangu-vaateid.
Aga pildid räägivad enda eest -