Depleted..

Kuigi ma olen otsast otsani täis kõikvõimalikke ja võimatuid vitamiine ja antioksüdante, jõudsin täna hommikul sinna punkti, kus väsimus võttis mu üle võimust ja pigistas mind käsist-jalust. No ikka jõuetuks suisa. Ja istusin oma kohvitassiga, 7.44, vaatasin Elina esinemist ja midagi läks nagu katki. Nagu jõudis kohale. Et seda ei juhtu. Ei nüüd, ega ilmselt ka kunagi hiljem. Et ma ei jõua ilmselt isegi mitte finaali. Ja ma pingutan veri ninast väljas ja mis selle point on? Milleks toota seda keskpärast muusikat, kui on olemas juba need, kes oskavad kirjutada hästi. Mitte nagu mina..mitte nii et kellelegi korda ei lähe (ok ok tuttavatele meeldib, aga te pole ka aus publik ses osas). Ja siis meenub mulle kogu see äng ja valu, mida ma oma keskpärasel muusikuteel olen pidanud nii palju kogema. Kogu see õudus muusikakeskkoolis, kus ma polnud ju kunagi piisavalt hea. Jätkuv jubedus akadeemias, kus lisaks jäin ka rivaalitsevate osakonnajuhatajate tüli vahele. Kui palju hirmu ja pettumust ja pisaraid olen ma pidanud sel teel kannatama. Ja milleks?
Peale akadeemia lõppu ma tegelikult vandusin, et ei. Mina ei lähe õpetama! Mina ei kirjuta enam mitte üht nooti muusikat! Ja mida pagana päralt ma nüüd teen?!
Ma olen lihtsalt massohhist.
Lõpetuseks üks pilt, kus ma püüan rõõmsat nägu teha, kuigi muusikavideo pole veel valmis ja tahaks ainult nutta.

Fassaad. Väljastpoolt nagu naeran aga..

Viimistlemisest

Käes on see hetk, kui mitmed väga suured projektid on jõudmas lõpusirgele. Esiteks muidugi Eesti Laulu poolfinaal, aga ka Antsude plaat, EV100 muusikavideo jne.
Täna algas hommik kuulates viimaseid mixe. Said juba päris head, aga nagu ikka on just viimistlemine see, milleks minul tihti kannatust ei jätku. Ma olen tegude inimene ning oma pilatese töös pean tegelema palju detailidega ning seal see mulle ka meeldib. Aga muusikas on natuke teised lood..muusika on nagu elusorganism, mis ajahetkes tekib. Ja mulle kipub vahel just see sel hetkel tekkinud asi meeldima. See jääb mulle nagu sisse ja..soovin temast kinni hoida. Seega kui mikides asju väga muuta, ei suuda ma olukorraga just kergelt leppida. Kuigi lõpuks siiski.

Etnopatsy ehted alwaysbeliveinmagic

Etnopatsy kleidid NYMF disain ♥️

                       
                        

Tegime täna ka rõngaga katset. Ägeeeee!

Mõned yammied...

Yes and yes, yummied on peamiselt siis toidupildipostitus, aga siiski lõppu on ka mõni muu imeline asi lisatud. Igatahes. Iga asja juures on 3 esimest päeva need kõige raskemad. Nagu ka jälle veganolemise juures. No näiteks, hommikukohvi. Minu imeline piimavahustajaga cappocinomasin ja ma ei saa temaga endale enam teha imelist kohvi. Sest ilma piimata ma kohvi ei joo ja noh..senimaani pole ma tavapiimale arvestusväärset asendajat suutnud kahjuks leida. Otsingud siiski jätkuvad.
Teiseks pearinglus. Keha nimelt peab uuesti kohanema muudatusega ning minu organism on kohe erakordselt tundlik igasuguse toidusedeli muudatuste osas. Näiteks - siis kui ma olen suurema koguse kilosid kehalt raputanud, on mind alati ja absoluutselt alati see va pearinglus kummitanud. Oled nagu mingis poolunes, sest aju on hõivatud toidu ja kehakaalu teemaga ning ei suuda elufunktsioone nagu näiteks tasakaal ja vererõhk normaalselt hallata. Seda ükskõik millise kaalulangetusprogrammi puhul. Sama ka nüüd siin, taimetoidulisele sedelile keskendudes. Eriti karmid on olnud paar esimest päeva. Kuigi kaloraaži mõttes on päevad olnud korralikud, keskmiselt ikka 2000kcal tuleb ära. Eile jõin näiteks veini ka kaks klaasi ning voila - 2000 jälle koos! Fun fact - ükskõik kui väga palju ma ka ei liiguks, kui söön üles 2400 kcal siis mu kaal tõuseb. Näiteks eelmisel kevadel kui valmistusime kooriaga ka laulupeoks, oli eesti laul, olid trennid, olid hobustega värgid, koolitöö jne. Mu aktiivsusmonitor näitas päevaseks kaloraažiks keskmiselt 3500. Sõin paar päeva 2400-2600 kcal ja..kabuum. 2 kg juures. Nagu et, why? Ei ole üldse aus eksju. Aga selline on minu organism lihtsalt.
Aga see polegi peamine. Praegune veganlus ei ole mitte selleks, et ilmtingimata kaalus alla saada. Lihtsalt see on midagi, mida ma iga kevad olen teinud. Üks asi on näonahk - alati peale seda perioodi (ja ka selle ajal) kipub mu nahk särama ning punnivabamaks muutuma. Praegu peale pühi oli ta täiesti võimatult jube juba. Eile näiteks monteerisime Antsude "Kodumaa" muusikavideot ja mõnes kaadris olid punnid ikka nii häirivad, kuigi näos oli korralik kogus meiki. Lihtsalt nahk oli omadega otsakorral. Loodetavasti nüüd veganina jälle lööb särama ning Eesti Laulul saan punnide asemel keskenduda laulmisele.

Tegin hummust eile. Ory tõi Iisrealist jube hea tahhiini pasta, polnudki seda lahti teinud. See on jumalik!

Tänane lõuna - punane läätsesupp ja sepik hummuse ja tšilliga.

Niisiis, nagu lubatud. Lõppu ka miskit muud yummiet. Nimelt on viimased nädalad täis Etnopatsy proove ja tegemisi. Muuhulgas ka kleidiproov. Ma seda pilti muidu meedias ei levita, las jääda väikene salapära ka meie lavašõu osas. Aga umbkaudu selline saan ma välja nägema küll.

Vegan challange!

Nagu ikka traditsiooniks saanud, tunnen ma vajadust kevad-talviti pidada üks pikem vegan periood. Nimetagem seda paastuks kes soovib, sest organism saab kindlasti puhkust ja puhastust. Sel perioodil söön ma hommikuti peamiselt smuutit, vahel teed avokaadovõileibadega. Lõunatoiduks on riis/tatar/kartul salatiga ning õhtuks vorbin suppi või kikerhernekotlette teha. Lisaks muidugi hummus ja värsked köögiviljad, ka idud panin juba aknale idanema. Oh. Nii tore see! Kes soovib, see proovib, ja ilmselt ka igakevadiseks vitamiinisüstiks seda asja harrastama jääb!
Aga täna õhtul lähen poodi ning lisan siia oma tüüpilise veganpoekäigu musthave listi:
Kikerherneid mitu purki (soolvees )
Purustatud tomatid mitu purki
Läätsed (kuivaine)
Tatar
Pruun riis
Täisterapasta
Külmutatud köögiviljad mitu pakki
Külmutatud mustikad
Külmutatud maasikad
Banaanid
Õunad
Pirnid
Sidrunid
Granaatõun
Küüslauk
Tšilli
Tomatid
Kurk
Jääsalat
Peet
Kartul
Kaalikas
Sibul
Porgandid
Avokaadod
Kookospiim mitu tükki
Mandlipiim
Sepik
Karripulber
Keiju vegan margariin
Tume 70+% tume šokolaad

Selliste toiduainetega saab väga mõnusa menüü. Lisaks on mul kodus juba olemas seemnesegud ja idandamissegud, piprasegud ja muud maitseained ning head õlid. Päris kakao.

Pilt on illustreeriv ja internetist. Praegu hakkan õhtusöögiks sööma ahjus tehtud kartul-peet-porgand kombot salatiga.

HEAD ISU :)

Aeg ei peatu...

Eurovoxx lehele intervjuud andmas

Aeg tiksub halastamatult kas meie unistuse lõpule lähemale, või meie unistuse realiseerumisele lähemale. Unistus 1 on muidugi pääsemine Eesti Laulu finaali. No NII VÄGA tahaks eksole. Ja hea lugu on. Eile hommikul kohtusime Eurovoxx tiimiga ning rääkisime neil ja ka muudel teemadel, kogu vestlust saad vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=I20CWkT4R5E

Nädala alguses kohtusime Politseipargis fotograafiga ning andsime väikese usutluse Päevaleht LP jaoks. Kes lehte ei ostnud, saab ka siit vaadata: LP
Kuna tegemist on tasulise lehega, ei hakka ma Mallukat tegema ning jätan siia jagamata. Leht on vist küll odavam osta kui artikkel veebis, aga täpselt pole kursis ka. Minul on need netilehed mingi kuutasuga võetud ja seega saan ilusasti lugeda kõiki lugusid.

Foto: Karin Kaljuläte

Foto: Karin Kaljuläte

Proove on palju ning aega pidevalt liiga vähe. Viimasel nädalal kohtusime Etnopatsyga vist viis või kuus korda..no põhimõtteliselt iga päev, mõnel päeval mitmeks eri prooviks. Sest vaja on proovi teha liikumisele, laulmisele, taustalaumisele, uusi lugusid salvestada, koosolekutel käia, koostööpartnereid moosida, intekatel käia. Not an easy job. Ja kui siis ei  saa näiteks finaali on ikka kurb küll..aga me anname igatahes endast 150 %!

Õnneks ma siiski oskan oma ajaga väga hästi majandada ning tänu sellele olen jõudnud nii postitrenni, kui ka Antsudega proovi. Lõpetuseks siia siis kaks videokest:

Ja tänane Antsude proov - 21 jaanuar esineme Lasnamäe kuuskede põletamisel koos tule- ja trummishowga!!!

EV100 ja Antsud

Täna oli üks eriline päev. See oli suisa nii eriline, et jääb minuga ilmselt elu lõpuni. Üks suur unistus sai  teoks ja üks võimas projekt peaaegu valmis.
Sellesuvisel noorte laulupeol oli palju imelist muusikat ning ka paljute noorte andekate heliloojate ja dirigentide debüüdid. Mis siin salata, on ka minu üks suuri unistusi olnud kirjutada teos laulupeole. Ei hakka ka salgama, olen mitmel korral muusikat sellele konkursile ka saatnud. Kahjuks tulemusteta. Aga noorte laulupeolt koju kõndides (terroriohu tõttu olid kõik teed kinni ning ühistransport ei toiminud) ja oma katkihõõrdunud jala tõttu pidevalt väikeseid pausikesi tehes, hakkas üks viisike ja sõnad mul peas ringlema. Kindlasti inspireeris mind kogu noorte peo mõte - mina jään - see oli lihtsalt lause, mis kõnetab mind väga sügavalt. Istudes ja puhates pargis, ning vaadeldes inimestevoolu, sai vormi "Kodumaa" refrään. Laulsin ta telefoni sisse ning jätkasin oma pikaldast teekonda.
Suvi möödus ruttu ja Antsude jaoks väga töökalt. Pidevalt harjutasime uusi lugusid, sest käimas oli plaadisalvestus. Seetõttu ei jõudnud me "Kodumaa" katsetamiseni enne oktoobrit. Selleks ajaks olin leidnud http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas/ lehelt minu mõttega haakuvad sõnad, mida ümber ja edasi kirjutasin, ning millele tegin salmiosa viisi. Leitud oli ka laulu harmoonia ja esialgne  vorm. Ja prooviruumis sai see kõik siis oma õige kuju.
Algusest peale oli mul  plaan kaasata selle loo salvestamisele ka koor. Pidasin läbirääkimisi erinevate kollektiividega, ning appi tuli meie oma kooli, Tallinna Ühisgümnaasiumi, segakoor ja Aade Erits ning Räimekoori lauljad. Kõik see toimus reede õhtul, seega suur aitäh teile, kes oma nädalalõpu õhtu meie (ja Eesti) heaks ohverdasid! See tähendas mulle palju.
Juba lugu kirjutades oli mul tunne, et see on midagi nii suurt, et ta väärib ka suurt ja võimsat väljundit (kingitus Eestile ehk Eesti100) ja eepilist videot. Ma unistasin filmimisest Pika Hermanni tornis lipu all. Väga unistasin ja lootsin. Ja ajades asju läbi mitmete inimeste, saigi see unistus täna teoks!  Me saime filmida Pika Hermanni tornis. Ja mitte ainult..me saime seda teha lipu all! See kõik oli lihtsalt nii imeline. Aitäh Helin, Heli, Ille-Malle, bänd (sest teil oli külm, ma tean), ilmataat, Cärolin, Hans, Rainer, Tallinna Lennujaam, Tulika takso, TTÜ Filmiklubi, Siim Mäesalu. Aitäh. See oli imeline!!!!

Aitäh ilmataat! Superilus ilm!

Drooniga filmis Rainer Kont-Kontson

                                          

Tegime natuke ise laulupidu. Mulle lohutuseks või nii :)

Taustal Nordica. Võtted Tallinna Lennujaamas.

Päeva lõpetasime väikese sööminguga. Nagu ikka, võttepäeval on toit viimane mis meenub. See meenuski alles siis, kui viimane kaader Lennujaamas purki sai. Adrenaliin läks alla, ja korraga olin ma näljasem kui hunt. Õnneks on meil head traditsioonid...nüüd vaja veel monteerida ja mixida. Peagi. Peagi saab see valmis. Aitäh.

Traditsiooniline võttepäeva lõpp Cäroliniga. Akbana - best indianfood in Tallinn!!!

Uue aasta laiskus ja nohu

Kuigi ma olen väga teadlik, et uus aasta juba on käimas ning ma peaksin olema energiline ja aktiivne, siis see kuidagi ei taha õnnestuda. Mul on kaks nädalat juba nohu. Selline mis on eriti hull öösiti. Seega ei saa magada ei mina, ega ka keegi muu minu läheduses. Ja seetõttu olen ma päeval totaalne zombi. Ma ei viitsi ega taha midagi kuulda ühestki ülesandest mis mind päeval ees ootab. Ja nagu ikka, neid ülesandeid ootab mitu.
Kolmapäeval jäingi põhimõtteliselt voodisse pikali ja ei liikunud kusagile suunda. Pea oli nii paks ja kõik kohad valutasid. T hommikul olin siiski käinud ja hommikused tunnid ära andnud, natukene kõõlusin ka postil. Aga see maksis K kätte. Jätsin õhtuse trennid ära ja olin teki all.
N oli aga tihe päev ees ning vedasin end välja..hommikul oli meil lavašõu proov Etnopatsyga Salme kultuurikeskuses. Kui juba kangad olid siis pidin ikka ka ise sinna otsa ronima ju..kuidas siis mitte. Ma teadsin küll, et see kangavärk on väidetavalt raskem kui post aga..et ta nii raske on. Seda ikka ette ei kujutanud. Eks asi oli ka selles haiguses ja tundes, et keha lihtsalt on katki ja ei taha midagi teha. Aga noh. Raske. Ühe sammu suutsin ronida ja selleks korraks kõik. Ehk kunagi.
Edasi läksime kostüümiproovi NYMFi. Triin Kärblane oli kätte saanud minu kleidi ja akrobaadi kanga ning seega saime võtta mõõdud. Elise kleit on olemas, lihtsalt vajas kohendamist. Minu kleit tuleb siis sellisest kangast ja niisuguse lõikega:

Seejärel sai peetud kiire lõuna ning vaadatud otsa kohustusekoormale maksude näol. Veetsin poolteist tundi netipangas ja arvetega rapsides ning pärast läksin Reval Cafesse kus meil oli intervjuu Päevalehe LP jaoks. Pildistame E. Kui ma end voodist ikka välja vedada suudan..no selline null suutmise tunne on.

Ja lõpuks siis reede. Järjekordne nullipäev. Ma PIDIN end talli vedama. Kuidagi vedasin ka hobuse selga ennast. Kuulasin meie uue singli demo, mis natukene tegi rõõmsamaks. Aga siis jälle must masendus, suutmatus, nohu, peavalu. Vot milline uue aasta algus on olnud. Mõtlen totaalse hirmuga kohe algavale koolinädalale, videoshoodile ja miljonile muule õudusele  (khm toredusele) mis mind ees ootavad...help.