Avalon Perilas

Vaatamata eilsetele jamadele on Avalon jõudnud koos kahe sõbraga Perilasse. Hommikul ärgates astusin riietesse ning kohe talli poole sõitma,  sest lõunast pidime juba Pärnus olema perega.

Hommik oli nii ilusa päikesetõusuga täna! Sõitsin ja imetlesin ning püüdsin raadiot kuulata,  mine tea,  ehk tuleb mõni hea lugu eksole..ei tulnud ;)
Jõudsin talli ning Pauli seal kahjuks polnud. Õnneks tallimees teadis ponid kätte näidata. Seal nad siis seisid,  täitsa rõõmsad ja uudishimulikud.

Avalon oli siiski kõige vähem uudishimulik ja eelistas uudistada turvalisest kaugusest olukorda. Nunnu on ta ikka..homme peaks kuulduste järgi minema Soome koos oma kahe sõbraga. Rahalises mõttes kaotan,  aga ta vajab väga kogenud inimest,  kellel on palju aega,  et temast teha see poni,  kelleks tal on potensiaali saada. Ma usun,  et see on õige otsus.

Aga eks ma rõõmustan alles siis,  kui ta on kohal ning kõik on hästi. Praegu olen Üllari ja Kõuga Strand spas. Kindlasti kirjutan sellest lähiajal..homme ilmselt ei jõua,  vaja lõunast tööl olla,  "Vihm" pulgale panna koos muu nõutud kraamiga ja etvsse ära viia,  esmaspäevased 7 koolitundi ette valmistada ning näosaadet tahaks veel ka vaadata. Uhhh.

How did I get here???

Ettevaatust, halapostitus! Kirjutatud peale kaht klaasi šampust ja vajadusest lihtsalt auru välja lasta.
Nagu et...MIDA PÄEVA! Misasja..uskumatu lihtsalt. Tegelikult algas kogu kamm eile. Kamm, mille jah, olen ise põhjustanud. Tegelikult on kahjuks veel mitu kammi. Aga selleni veel jõuan. Kõigepealt siis kamm, millepärast mõtlesin täna, et kõik, astun Antsudest välja. Küsimus ei ole rahas, küsimus on põhimõttes. Lugu mille viis on minu loodud ning mille jaoks tegin ka ülejäänud salmid ja viisin proovi, võttis Kristel (meie multiinstrumentalist kes on emapuhkusel) ning kirjutas luba küsimata ringi. Vihastasin, ok, aga teised leidsid, et kui lugu läheb sellest paremaks siis ok. Noh. Ok. Siis mingi hetk tuli messengeri chatis teemaks taas prontsentide jaotamine lugude registreerimisel (seega jah, natuke nagu rahateema, kuid krt need sendid pole ju olulised) ning enamus leidis, et kui koos teeme, siis kõik saavad võrdse osa. Aga kui viis ja sõnad on minu loodud ning ma lihtsalt polnud selleks hetkeks veel harmooniat jõudnud et..no krt. Minu lugu oli. Ja siis kabuhh. Enam ei ole. Kristel võttis kätte ja tegi sõnad ringi. Ja siis enam pole. Minu viis. Kuudbai.
Sõites etnokulpidele, lubasin poistele lugu. Tegin viisi, sõnad, harmoonia jõudsin ka ise valmis. Ja postel jäi teha seada. Jah, ma ei saatnud Kristelile seda, sest see oli viiuliga lugu planeeritud mul algusest peale. Eesti laulu jaoks. Tuli Hedwig. Proovisime, tegime, mängisime sisse. See on minu lugu. Maksin ka salvestuse ise, sest ei soovinud, et kellelgi oleks midagigi kobiseda antud teemal. Samal ajal oli aga salvestuses ka see eelmine lugu..rongilugu. Ja ma palusin selle intro sisse mängida akordionil, sest mulle ei meeldinud kuidas flööt (kes enne mängis introt, Kristel mängis) kõlas. Kogu lugu on pehme ja chill ja flööt on nagu..aktiivsema loo pill, metalne ja kõrge. Ei sobinud kokku minu peas ja kontserditel ka. Pealegi mängisime nii ka viimasel kontserdil..ja kui Kristel siis sellest kuulis...ok, tunnistan süüd. Ma ei kirjutanud talle eraldi, kuigi oli korduvalt plaanis. See ei olnud mingi sisemine kättemaks või solvumine, ma ei soovi teda välja jätta. Lihtsalt see pill mulle ei meeldinud ja see VIIS ON MINU loodud, krt mul PEAB olema ju mingi sõnaõigus. Ei?
Sellest igatahes sai kõva sõnasõda messengeris ja ta ei vastanud ka kõnedele, et lihtsalt rahulikult arutada asja. Ma lõpuks jõudsin niikaugele, et ütlesin, et lähen ära üldse. Ma ei jõua ja ei jaksa sellise negatiivse energiata elada, olla ja luua. Ma ei taha seda oma ellu.

Ja ma andsin kõik oma õigused ja soovid selle loo osas vabaks. Namaste. Headaega. Ja mõtlesin ka bändist ära minna. Hingan sisse ja välja ja mõtlen veel veidi..kas ma tahan ja jaksan. Muuseas tuli eile meie uus singel välja: https://www.youtube.com/watch?v=i3B9e8049wg    see on see minu lugu. Mida Kristel kommenteeris: ahhh mul suva, pange siis puusse. Imestage, miks te kulpi ei saa. 

Aga see pole veel kõik. Hurra. Avalon. Avalon pidi tulema täna koos kahe poniga Hiiumaalt Hipodroomile, kust üks ostja pidi viima ponid Soome. See ostja ei tulnud Hipodroomile ponidele vastu. Sain siis viimasel hetkel Koitu kätte ning ponid viidi hoopis Perilasse oma saatust ootama. Ja soomlane pole senimaani ühendust võtnud ja Koitile raha kandnud. Mul on NII HALB tunne. Fffff. Kuidas ma küll lasen kõigil endal naha üle kõrvade tõmmata kogu aeg. Miks küll...

Vähemalt üks päikesekiir tänases päevas. Koolitasin jälle Heli ja Nele masinatel. Ja ma tegin seda hästi. Ma olen oma töös väga hea. Miks ma üldse sinna kooli läksin? Nojah..pangalaenu tahaks kevadel. Ja muusikaline enseteostus jne. Ja no mulle meeldib ka, aga samas põhjustab see nii suurt stressi. Nüüd jälle muutus tunniplaan, mul on E 7 (!) tundi järjest, neist viimane on koor. Kuidas ma ellu jään..õhtul kolm trenni veel ka. Totaalne häälesurm. Üleüldine surm. Issand küll.

Tegelikult veel üks päikesekiir - minu pere. Kuidas ma neid armastan..kuigi Ü on ka hirmus stressis oma tööasjade pärast. Ma olen siiski nii õnnega koos. Aga kuidas ma küll sellise päeva otsa sattusin..oh maitea.

Pirita Top Spa

Koolivaheaja puhul oli mul vaba T õhtu ja K hommik järjest ning seda tuli tähistada väikese spaapuhkusega. Ei olnud soovi pikalt autos vaba aega maha istuda, otsisin seega Tallinna läheduses olevat kohta. Laulasmaal on sel aastal käidud mustmiljon korda ning näha oli, et vabu tubasid jätkus veel vaid rannaresidentsi. Seega tähendaks see VÄGA täis spaad (ega me pole ju ainsad, kellel koolivaheaeg on), seega matsin selle mõtte maha. No eelkõige tundus praeguste ilmadega läbi õue spaasse ja tagasi käimine ebameeldiv. Viimsi spaas olid kõik kohad täis. Uurisin järgmisena booking.com lehte ning jõudsin otsapidi Pirita Top Spa juurde.

Lapsena sai seal käidud pea iga nädalavahetus ujumas, ega sel ajal polnudki eriti variante - kas Pirita või Kalev. Kalevis käisin ujumiskursustel, mäletan senimaani, kuidas vanasti tuli läbida nn. varbavahekontroll, muidu ujulasse ei saa. Naljakas mõelda..mäletan veel seda vana maja hägusalt. Veel naljakam on mõelda, et uues, olen töötanud juba pea 9 aastat.
Piritale polnud ma sattunud ikka väga ammu. Viimati ehk käisingi 2-3 klassi õpilasena? Ei tea, pean vanemate käest uurima. Vanasti oli seal solaariumikapsel ma mäletan, kõik käisid seal end tasuta praadimas. Ilma mingite kaitsekreemideta muidugi. Ja mäletan sealset plastikust aurusauna, kus toolid olid seina sees nagu koopad. Ja arvake mida. See aurusaun oli ka praegu täpselt samasugune :)
Hind oli muidugi super, 35 EUR kaheinimese tuba. Natukene väsinud olekuga, aga muidu siiski ok. Tallink nüüd opereerib seal. Rõdu oli massive ja väga vinge vaade merele. Õhtusöök buffe-lauas maksis 12 EUR ja kuni 4 a laps tasuta. Toas olid ka 2 kupongi tasuta joogi jaoks, seega võtsin omale klaasikese punast veini ning Kõule õunamahla. Selle eest oli seda õhtusööki ikka vingelt - isegi sushi oli valikus!
Hommikusöök oli täiesti standartne, mulle väga meeldis põhjanaabrite suur lemmik karjalapiirakka. Mulle lihtsalt meeldib eelkõige buffee  hommikusöögiks toorsalat kodujuustu ning mingi hea värske küpsetise ja munaga. Niiet saan anda rahulikult 8 punkti, kui oleks olnud võimalik veel masinast lattet ka lasta, siis oleks 10 ära tulnud. Ja vaade on seal imeline.
Basseiniala oli üsnagi sarnane sellele, mida mäletasin. Paras laburünt - allkorrusel kusagil eraldi oli 1,2 m soojem bassein, kus me põhiliselt hulpisime. Ühtegi massaažiasja polnud. Üleval on suur 25 m bassein ning 90C soome saun, see vana hea tuttav aurusaun ning pesuruumide juures ürdisaun. Täitsa piisav. Isegi Kõu käis saunas (muidu käib mullikas end soojendamas). Solaariumikapsel oli kadunud. Täitsa huvitav oleks sinna minna koos vanematega, vaadata kuidas nemad mäletavad..
Ahjaa, hommikul ujuma minnes põrkusime minister Ligiga. Kui ikka prominentidele sobib, sobib tavainimestele vast ka :D

Mul küpsebki plaan minna sinna koos vanematega tagasi. Nostalgitsema või nii. Ja julgen soovitada. 35 EUR eest on spaad ja puhkust rohkem kui küll!

Meie rõdu ja merevaade

Kõu vaatab merele

Tuba

Hüppama :)

Laste mängunurk

Õhtusöök koos lemmikinimesega. Muuseas ka restoranis on lastenurk. Geniaalne.

Koolivaheaeg halleluuja!

Viimased kaks nädalat läksid järjest,  ilma vaba päevata. Eelmine R-L oli lastekoori laager Kosel ning need olid väga töised 24 h. Samas ka väga silmiavavad ning julgemaks ja oskajamaks tegevad. Lühidalt võib rahule jääda. Kuigi ma olin terve ülejäänud nädala nagu zombi.

Lisaks sellele,  võtsime Antsudega ikkagi ju ette uue loo salvestamise. Seega oleme ka lugematul arvul õhtuid veetnud Siim Mäesaluga stuudios. Salvestanud. Ja nüüd miksimised ja siis veel vaja masterdada ja raadiosse asjad saata. Ei ole mõtet mainida,  ma pole just maailma kõige kannatlikum inimene,  ja Mäesalu on oma töös küll geenius,  aga kuna tal on tööd liiga palju,  venib kogu protsess tohutult. Lisaks ei saa aegajalt teda kätte. Lühidalt..pingeline :) aga ma usun,  et saame valmis.

Aga eile oli üks mõnus laupäev. Hommikul vedelesime pikalt voodis,  no rush. Siis üks hetk vinnasime end Pronksi juuksurisse ja mehed said ilusad soengud. Hinnad on seal väga head,  teenindus kiire. Väga soovitan. Mina olen seal käinud ajast,  mil olin tita,  nimelt mu tädi töötab seal. Kõu on nüüd samuti titest peale seal käinud. Traditsi.
Pärast läksime veel Elevanti sööma ning õhtupoole käisin tallis trennis. Mõnus mõnus laupäev.

Horse show ja uus lugu

Taaskord oli ratsutajate suur "püha" ehk üritus nimega Tallinn International Horse Show. Olen seal käinud päris algusaegadest alates, ma nii hästi mäletan, kui seda võistlust välja hõisati. Ma töötasin siis suurhallis. Ma mõtlesin et..peast soodad. Suurhalli ja liiv. Siia, kus oli eurovisiooni lauluvõistlus. Hobused. Täitsa segased peast. Ja jõudis kätte see päev, ma läksin tööle, oli esimene horse show. Omade vahel TIHS.
Järgmistel aastatel käisin vabatahtlikuna abis, aegajalt olin jälle ka raha eest, siis jälle vabatahtlikuna ning korra ka piletiga. Vabatahtlikuna üritusel töötamine oli tore, kõik need kodumaised hobuseinimesed ja harrastajad, sportlased, kohtunikud, välismaa sportlased ja uhked kallid hobused. Kõik nad olid nii lähedal, kõigiga sai suhelda nagu tavaliste inimestega (noh, ma olin enamjaolt kohvikus abis). See oli tõesti tore. Kolm-neli päeva maailmatasemel showd ja võistluseid.
Ma nii mäletan kuidas prantslane Jean-Francois Pignon käis oma hobusõbraliku käsitluse showga esinemas..suisa kaks korda on käinud tegelikult. Aga no ma mäletan seda esimest korda. See oli nii fantastiline. Kõik need piinatud ja ületreenitud  ja rollcuritud  kangidega ja martingalidega kinni tõmmatud hobused, ja siis tuleb tema. Oma 6-7 hobusega. Lahtiselt. Ja teeb asju, mida ei usuks. Paljuski tänu sellele, leidsin ka mina tee näiteks Parelli meetodi ja nüüdseks klassikalise ratsakunsti Marike de Jungi koolitusteni ning olen kogu aeg oma Domi ja teiste hobustega seda väikestviisi praktiseerinud. Ja see on hea. Aga video teile Jean'i showst (filmitud Londonis, aga show on ikka enamjaolt sama ülesehitusega) https://www.youtube.com/watch?v=QlZhbx-XSNQ .

Seekord käisin jällegi pealtvaatajana, sest magasin vabatahtlikuankeedi tähtaja 10.09 maha (tegelikult mul tel lihtsalt ei saatnud seda ära ning mõtlesin, et ah, hiljem, arvutis, nii see jäigi..) ning kaasa tuli minuga Kerti Kass, kes on mul pikaajaline trenniskäija, ning julgen juba ka väita, et sõber. Oli üks vahva päev. 10-23-30.

Mistõttu järgmise päeva magasin enamvähem maha...aga mitte päris..

Nimelt ma olin kulpidel poistele suure suuga lugu lubanud. Tõsi, mul oli nädala keskel hakanud peas ketrama üks viisijutt. Aga seda see oligi - lihtsalt viisijupp. Lugu ju veel polnud. Suure õhinaga olin leppinud pühapäeva õhtuks kokku kohtumise ka viiuldaja Hedwig Allikaga, kes on mu kunagine kooliõde. Ma tahtsin viiuldajat, kes suudaks ka bäkki laulda. Ja nii see läks..Anna Igoševa viis meid kokku.

Aga lugu ju polnud ühesõnaga. Ärkasin siis P hommikul üles ja asusin asja kallale. Õhtuks juba oli loo kondikava paigas. Saime Hedwigiga kokku ning harjutasime, T õhtul saime ülejäänud pundiga kokku ning kuna mul oli Mäesalu Siimuga täna stuudioaeg nagunii (Rongilugu ahoi), siis haarasin Koppel Siimu ka ühes ning sai sisse lauldud Rongiloo vokaal ja järellaul ning sisse mängitud ka meie tulevase euroloo trummid. Ja E saab purki kõik muu. Ja siis on Karl 20.10 kuni...misiganes kuu aega igatahes on ära ja me teeme miksi ära ja siis padavaid jälle eesti laulule. Konkurssima. Aga ega me ilmselt ei saa, aga no kes ei proovi, see kohe kindlasti ei saa! Ja tal on küll kõik euroloo nõuded täidetud - eriti meeldejääv ja loos miljon korda läbi käiv refrään, kurb ja salapärane vaikne vaheosa instrumentaaliga, kus saab laval mingit pulli teha ning väga isamaaline ja hingestatud tekst. Niiet kui me jälle ei saa siis ma raudselt olen pettunud. Aga vähemalt on siis meil valmis 2 lugu mida raadiotesse saata.
Hurraaa.

Etnokulbid

Nii naljakas lugu juhtus, et Antsud said nominatsiooni etnokulbile parim laulu kategoorias. Olen täitsa aus ja ütlen, et seda plaati tehes,  ei osanud oodata,  et seda raadiotes mängitaks ja me mingitpidi tunnustust väga saaks. Et noh..teeme plaadi ja esineme folkidel ja fun. That's it. Aga seda toredam on olnud autoga sõites avastada end sealt "kuku" laulmas või "kust sie laps" üürgamas.
Tore on tegelikult vähe öeldud,  sest R2 nomineeris meid suisa etnokulbile lapselauluga. Täna käisimegi Viljandis auhinnagalal. Eks pisike lootus oli hinges ikka, aga konkurents oli jube tihe. Meie kategoorias viis võidu koju Naised köögis "Naised naised". Naiste aasta :) Kristiina Ehin  on ikka ilus ja meie pärimuse hoidjana tähtsal kohal.
Teles saime kahjuks pilti vähe,  aga mõned korrad siiski. Ise klõpsisime muidugi ka ja eks ka fotograafile sai poseeritud. Küllap need pildid ka kusagilt välja ilmuvad.

 Pärast kulbi mittevõitmist kuulasime lühidalt kontserti ning suundusime Fellinisse sööma. Kõrvallauas oli kogemata R2 ja Kristo Rajasaare :D
Toit oli ka hea :D