Ei ole vist kedagi, kelle jaoks oleks olnud 2020 aasta täiesti tavapärane. See, mis maailmas toimus, see, mis toimus siinsamas meie armsas väikesel kodumaal, puudutas pea igat leibkonda. Ka mind muidugi. Ja üldsegi polnud kõik negatiivne. Vastupidi, oli ka palju positiivset ning palju õpetlikku. Palju asju, mis vajavad ka eraldi postitust ning mida siin kokkuvõttes vaid lühidalt puudutan.
Terve eelnev aasta oli läinud tugevalt iseend otsides ning lastega tegeledes, samas käisin ka kogu aeg tööl. Aasta algus oli üsna samas rütmis. Käisin endiselt iga päev kas jalutamas või jooksmas 5 km (facebook grupp #jooksonlahe ), seda peamiselt koos lapsevankriga ehk siis koos Tormiga. Liikusin palju värskes õhus ja lugesin raamatuid. Oli eneseabiraamatuid ja sellesse aastasse mahtus palju ka ulmekirjandust, seda tänu hea sõbra soovitusele. Käisin lastega võimalikult palju ujumas ning vaikselt suurendasin ka töökoormust stuudios. Käisin teraapias...üksi ja ka mitmekesi. Ja siis saabus Märts.
Ma ei uskunud seda, et maailm pannakse lukku. Et reaalselt kõik lähebki kinni. Et see päriselt on võimalik ja see on uus reaalsus. Viimase hetkeni tõrkus mõistus selle vastu..ja ometigi just nii see asi läks. Treeningsaalid suleti esimeste seas ja nii jäin mina koju, Kõu jäi ka koju koos minu ja Tormiga. Üllar veel mõningal määral käis tööl, aga peagi jäid ka nemad kodukontorisse. Ma polnudki päriselt emapuhkusel olnud, seega tegelikult oli see olukord mulle mõneti hea. Ma sain olla kodus rahulikult, mitte kusagile polnud vaja minna, isegi lapsega arstivisiite ei toimunud. Mitte midagi. Kellegagi läbi me ei käinud, olimegi kodus oma väikeses isolatsioonimullis. Oli palju pikki jalutuskäike, palju uusi mänge meie väikeses hoovis (tere sulgpall), poes käisin 1-2x nädalas võimalikult vaiksel ajal ja lapsed olid vajadusel see aeg kahekesi autos ootel. Nõmmepilates oli kinni, 3 korda nädalas andsin online treeninguid zoomi vahendusel.
Kahjuks pidime hüvasti jätma ka meie malamuudi Sengaga. Ta oli juba 13 ning ühel hommikul ei võtnud enam jalgu alla. Sealt viis tee meid loomade kiirabisse ning edasi juba viisime ta viimsele puhkepaigale. Ta puhkab kohas, kus ta oli alati kõige õnnelikum.
Poiste sünnipäevad jäid mõlemad karantiiniaega ning seetõttu ei õnnestunudki neid korralikult sel korral tähistada. Kõu oli loomulikult kõige rohkem kurb, Tormi ei saanud veel midagi aru. Tegime veebis väikese "peo", olid kingid ja oli kook. Õnneks seega midagi ikkagi sai tehtud.
Suve alguses reisisin lastega Hiiumaale ja see oli ka ainus reis meil sel aastal. Hea oli saada rutiinist eemale. Külastasin kõiki vanu lemmikpaikasid. Kuna mul ju enam hobuseid ei ole, sai käidud ka mitu korda ratsutamas. Oli üks väga vahva väike puhkus. Karantiinireeglid hakkasid leevenduma, korra käisin lastega ka Laulasmaa spaas. Kui võimalust oli, käisime suvel rannas.
Aasta lõppu mahtus veel ka üks enesele oluline muudatus ning oleme justkui alguspunktis tagasi. Viirus on aktiivsem kui kunagi varem ning stuudios on lubatud vaid personaaltreeningud. Postitants on pausil. Matitreeningud on pausil. Midagi saab teha ja ehk jääme ellu ning rabeleme end veel tugevamalt sellest kõigest välja. Ehk saame ka jälle muusikaliga tulla lavale. Ma usun et saame...see aasta on õpetanud, et miski pole kindel. Aga et kõik on võimalik. Ja et riskid üldjuhul tasuvad end ära..võibolla küll mitte päris kohe, aga lõpuks kindlasti.
Püsime terved!
