Kõu on jõudmas sellisesse vanusesse, kus tuleks peagi ette võtta valik instrumendi osas, mida ta õppima asub. Talvel katsetasin talle ise klaveri õpetamist, aga eks ta vajaks ikkagi mõne asjalikuma õpetaja kätt selles osas, minuga kipub lollitama. Samas huvi tal ikkagi on. Klaverit põhiinstrumendiks me aga kindlasti ei valiks, sest TMkks on ta b-pillina nii ehk naa kavas ning pianisti elu ei ole just kuigi kerge. Tööd on, aga tasu on kehva. Orkestripille tunduks seega kavalam õppida. Ja alati võib ju lõpuks dirigeerimise peale üle minna.
Tuttava poeg õpib tšellot ning seega olen siin plaani pidanud neile külla minna, ehk nakatab Kõu ka selle pilli huviga. Lisaks on ta muidugvi väga vaimustunud alati kui saab proovi kaasa ning mõneks hetkeks Siimuga trummide taha..poisid ja trummid..seal on mingi teema. Rütmiliselt on ta ka üsna andekad, seega ehk hoopis lööpillid? Mõtlemisainet veel on ja terve aasta ka jäänud muusikakeskkooli katseteks ette valmistuda. Kas ta sinna üldse sisse saab..kuigi ma ise näen kuidas talle muusika meeldib ja tahan seda suunda teda julgustada, siis tean ma ka, kui hullult raske see tee on. Ja Kõus on paras ports mulle omast kangust. Aga ausalt..poleks seda kooli olnud, poleks minust ka inimest vist saanud. Teismeiga oli ikka raske ning tõenäoliselt oleks jäänudki põhikool lõpetamata, kui kool poleks mind hoidnud. Ja selles koolis hoitakse lapsi..eriti neid kes ikka andekad ka on. Missiis, et ma siiani (ja rääkides endiste koolikaaslastega pole ma ainus) näen aegajalt õudusunenägusid heliredelite vm arvestustest kus ma avastan, et ma pole harjutanud. 😎