Kiire koolitusteperiood

Seoses läheneva lapsepuhkusega püüan ma veel kiirelt mahutada oma ajakavva mõned koolitused. Sel nädalavahetusel oli Mat II ehk matt edasijõudnute treenerite koolitus. Osalejaid oli sedapuhku viis, kuid kaks neist oli lihtsalt kordamas juba läbitud materjali. Body&Flow programm on selles mõttes hästi vinge, et olles tasunud ja läbinud varasemalt koolituse, on sul võimalus sama koolitust vabakuulajana  (ja ka aktiivse osalejana kui pole liiga palju osalejaid) kaasa teha. Näiteks planeerid puhkust, viskad pilgu kodulehel koolituste kalendrisse ning vaatad, kas ehk pole sihtkohas mõnd meie koolitaja kursust ning käid ja värskendad enda teadmiseid. Sest iga kord, kui ma kursust uuesti õpetan, või ise vabakuulamas käin, või workshopil osalen..iga kord ma jälle avastan midagi. Midagi mis on veelgi põnevam, kuidas minna veelgi sügavamale. Ja seda tõdesid ka kõik osalejad, kes jäid väga rahule. Uhkusega kutsun teid otsima Spartas üles Tiina ja Kristi pilates treeningud, nad on meie väga tublid juhendajad! Ja Maiki RevalSportis. Ja muidugi minu stuudio treenerid.

Ülejärgmine nädalavahetus alustavad õppimist Apparatus I uued õpilased ning õhus ripub veel ka variant alustada üht matitreenerite alg- ja kesktaseme kursust..kuigi ma kardan, et see läheks juba liiga intensiivseks. Mis ma ütlema pean samas..kursuse ajal ma väsimust ei tunne. Kogu see õpetamise protsess on mulle endale nii premeeriv, et ma naudin sajaga. Aga nüüd lõpus on küll veidike katkipigistatud sidruni tunne peal. Veebruari lõpus peaks ka Ory veelkord tulema ning siis saame barrelit õppida (no nii palju kui ma siis veel midagi õppida suudan). Ja siis ma ilmselt ei saa koolitada uuesti enne, kui 2020 suvel. Siis ehk juba saan. Ma loodan. Ma väga väga loodan.

Kõhubeebi pilte

Kui eelmisel korral mainisin, et on asi, mis võib minna natukene teisiti kui sooviks, aga sellest pole ehk midagi katki, ja on asi, mis võib ikka väga kehvasti minna. Siis läksid tegelikult üsna nihu mõlemad. No esiteks siis see tõsiasi, et jah, olen rase. See juba paljudel teada. Ultraheli aga ei läinud kohe mitte nii, nagu lootsin ja ootasin. Nimelt avastas arst ühel neerul mingid varjud, kuid kuna beebi on meil parasjagu häbelik, siis ei tea mis see on. Võib olla üsna kehva diagnoos, võib juhtuda et pole üldse midagi. Aga hetkel on muret kuhjaga. Ja mina mõtlesin, et hullemal juhul tuleb välja, et kõhubeebi on poiss. No ja muidugi tuligi. Mul lihtsalt oli niiiiiiiii vinge tüdrukunimi valmis. Sära. Ja poisile mitte ühtegi sobilikku. Aga vähemalt mõtlesin, et pole lugu, peaasi et on terve. Küll see nimi ka tuleb. Aga vot kas nüüd ikka on terve.
Nädal varem tegin ka esimed kõhupildid. Piltidel siis nädalaid 21+, praeguseks juba 23+. Ka õige nimi on tasakesti minuni hiilinud. Alguses kutsusin Kustiks, aga nüüd ilmselt tuleb hoopis Tormis või Tormi. Ja olen jällegi armunud :) ja püsin positiivne. Detsembris on uus ultraheli, pöidlad pihus, et tuleks ainult ja AINULT head uudised!!!
Pildid Merilin Kaustel-Lehemets.

Poisi värvid

Lootsin ikka ka, et tuleb minu imeline Sära, aga ehk veel kunagi?

No see teine asi oli niisugune, et ma kirjutasin parima laulu Antsudele, mida ma elus üldse olen loonud. Ja me ei saanud Eesti Laulule. Hoopis mingi kassilaul sai. Nagu..misasja. Aga sisimas saan muidugi aru, et lõpprasedana (ja võimalik et riskirasedana) poleks see võistlemine kuigi kerge olnud. Niiet nüüd saan siis keskenduda kõhu kasvatamisele ja stuudio ülestöötamisele enne väikest pausi. Kahju on ainult sellest laulust. See vääris enamat.

Sisustan ja toimetan

Kuigivõrd oleme siin nüüd juba 7 kuud elanud, on asju, mida soetan juurde tasahilju ja võimaluse avanedes. Näiteks sain niikaugele, et ostsin meie voodile uue katte ja lugemiseks lambi.

Nüüd võin rahumeeli voodis ka raamatut lugeda ilma silmi rikkumata. Lisaks oli mul küpsenud peas mõte hankida välja ilusad neutraalsed jõulutuled. Vot sellest olen unistanud kaua, et saan oma maja niiviisi ehtida. Eile sain ka tuled kätte ja riputasin nad üles.

Päeval käisime Kõuga tallis. Läksime maastikuringile Ramsuga ning sain korraliku trenni, sest noorhärra soovis muudkui traavi teha. Seega tuli ka minul..traavi teha. Lisaks tuli õhtul postitrenni ka Hedwig ning õpetasin talle istumist ja muud kintsumõrva sh layback harjutust. Tubli oli.

Ise keerutasin natuke ka..

Kui ootamine ajab hulluks

Sel nädalal on nii nii mitu asja, mida oodata ja mille vastused võivad siis kas väga meeldida või mitte nii väga meeldida. Neid vastuseid ma osaliselt ootan ja samas kardan. Ja rääkida veel ka ei saa, millest jutt. Aga igatahes on asi piisavalt hull, et ma ei saa näiteks normaalselt magada. Näen reaalselt õudusunenägusid, et vastused tulevadki sellised, mis ei meeldi. Ja et kuidas siis nagu..edasi minna. Kuidas siis leppida selle olukorraga. Üks neist asjust on tegelikult selline, et kui ka vastus pole päris see, mida ootan, on kõik ikkagi väga korras. Aga see teine. Kui see teine ei lähe nii nagu peab, siis ma olen elus ja kõiges ikka väga pettunud. Sest endast on antud 150% ja tõsiselt ka see on lihtsalt ka parim tulemus, mis ma kunagi olen saavutanud. Ja kui seda siis ei hinnata vääriliselt...
Raske on alati nende asjadega, mida väga ootad. Näiteks kui käid ka pildistamas ja siis pead ootama ja ootama ja ootama, et neid ägedaid pilte ja emotsioone näha ja jagada. Või muusikavideod, sama lugu eksole. Teed midagi vinget, tohutu orgunn ja töö ja siis ootad ning lõpuks on ta valmis. Ja siis saad miski 10000 vaatamist ja sinna ta jääb. No eks muidugi on tulevikus väga hea meel, et need tehtud sai. On mida meenutada.
Seniks aga püüan end erinevate asjadega tegusana hoida. Käin koeraga rohkem jalutamas ja teen rohkem trenne ja proove. Kokku sai lepitud nii hambaarst kui ka autopesu, autoremont plaanitud järgmisesse nädalasse. Ülejärgmisel nv algab Mat II kursus ehk edasijõudnute õpetus. Ja detsembris masinakoolitus ka veel. Selleks ajaks on küll asjad juba selged, aga hetkel saan nendeks ette valmistudes hoida end aktiivsena.
Me muide pidasime ka mardipäeva. Valmistusime ka kodus hunniku kommidega, sest Halloweeni ajal käis ju tohutult palju rahvast ukse taga. Kõigepealt tegin Kõule ja endale grimmid ja läksime ise marti jooksma. Saime kena noosi, mängisin akordionit ja laulsime, Kõul oli sahisti. Ja siis tulime koju. Ja MITTE KEEGI ei tulnud meile ukse taha. Saate te nüüd aru? Seega on meil hunnik kommi kodus. Not good. Aga vähemasti oli meil lõbus.

Reggae Mart

Nädalased toimetused

Eelmisel nädalal jõudsin lõpuks külla ka Maarjale, Seanile ja pisi Ottole. Nüüd juba 5 mädalat noor ilus poisike. Nad elavad juba mõnda aega Uue Maailma kandis, ostsid sinna korteri. Vahva place, kõrgel ja vaikne. Sean tundub ka nüüd rohkem kodunenud siinmail ja on oma õpingutega EKAs rahul. Uus maja pidi ka äge olema, vingete vaadetega. Peab millalgi Üllari sinna vedama..
Ja Riinul käisin ka külas. Enne käis ta oma perega meil,jõudsime ka ratsutama. Ka Elerin oli linnas, seega veetsime sellise tee ja puuviljase lõunapooliku ajades naistejutte.

Siis kui Riin külas käis

Muus osas olen põhiliselt tegelenud kooriga. Räimekoor vajab ettevalmistamist laulupeoks ning umbes 50% lauludest on sealmaal, et jõuame väikese klaveri abiga otsast lõpuni. Esimene ettelaulmine on ilmselt jaanuaris, teine kas märtsis või aprillis. Ise eelistaksin võimalikult ruttu asja kaelast ära saada. Lauljad on muidu tublid, kui vaid käiksid proovis na-tu-ke-ne tublimalt kohal siis oleks tulemus veel parem. Aga see on minu kui dirigendi suurim miinus olnud alati - et kuidas neid proovi saada..igaühel peab ikka ju omal see vastutus olema. Küllap tähtaja lähenedes nad ka tõsisemalt hakkavad suhtuma.
Täna on mardi laupäev, seega varusin koju jälle veidi komme. Eks püüan Kõule õhtul näo pähe teha ja lähme ka santima. Siinkandis on see suisa kohustuslik.
Ahjaa Hedwig käis postitantsu proovimas. Ta kunagi käis mingi aja trennis ka aga jättis pooleli sest jube raske oli. Nüüd ta kõvasti jujitsut harrastanud ja tugevam, seega proovis kuidas on. Hästi oli. Tegin talle täitsa korraliku trenni ja käisime põhilised algajate spinnid ja seismise ja inversionisse mineku läbi. Tuleb varsti jälle :)

Halloween

Olen aastaid kuulunud sellesse seltskonda, kes leiab 100%, et Eestis Halloweeni ei peeta. Et pole meie asi, meil on Mardipäev ja Kadripäev ja kõik on timm. Seda selle aastani, põhjuseks üks vahva viieaastane, kes tahab kõrvitsat lõikuda ja kostüüme kanda.
Oma laste nimel oleme ju kõigeks valmis, samuti nende hea tuju nimel. Seetõttu jätsime kõik oma eelarvamused maha ning tähistasime sel aastal esimest korda kodus Halloweeni. Ja nagu selgus, polekski teistmoodi väga saanud, sest Laagri laste seas on see püha väga populaarne! Hea, et taipasin päeval kommivaru valmis osta ning mõtlesin veidi ka kostüümide peale (eraldi ei ostnud, vaid otsisin kodus välja kõik mis teemasse sobis), sest õhtu saabudes käidi ukse taga ikka 10+ korda. Kõuga koos käisime ka naabripoistel ukse taga.
Halloween vs Mardipäev. Uskumatult vahva oli tegelikult. Ok, Mardipäevale plusspunkt selle eest, et lisaks kostümeerimisele tuleb esitada ka mõni luuletus või muusikaline pala, et komm välja lunastada. Halloweenil küsitakse lihtsalt "Komm või Pomm" ja viska magusat. Samas nägime tol õhtul kampasid, kes olid ikka väga palju vaeva näinud oma kostüümidega. Näiteks oli üks isa end riietanud klouniks ja käis ringi koos oma kahe väikese kummitusega. See oli nii vahva! Mardipäeval on kõik lihtsalt kaltsakad, aga sellel pühal võid end kostümeerida kas kellekski hirmsaks või lihtsalt nunnuks või oma iidoliks. Korra aastas saad olla näiteks Superman või Ronald McDonald, see on väga vahva! Meie olime sel korral Aile Põhjalapõder, Kõu Megatrona ja Üllar Mereröövel. Üllar elas muuseas oma rolli ülimalt agaralt sisse ja tõesti oli lõbus. Kõrvitsad said samuti väga vahvad. Seepärast arvan ma, et tulevatel aastatel tähistamegi lisaks Mardi- ja Kadripäevale taaskord ka Halloweeni. Ja äkki isegi teeme järgmisel aastal temaatilise peokese..why not.