Mäletan, kui horseshow toimus päris esimest korda, siis kõndisin mööda Paldiski mnt kodu poole ning tundsin hinges sellist õnne ja ärevust, kui nägin N kuidas suured hobuseautod muudkui Suurhalli poole sõitsid. Võimalus näha nii kõrgel tasemel ratsasporti, ja et suurhallist saab maneež..no see tundus alguses ikka väga ulmeline. Aga nagu ajalugu näitab, vägagi tehtav! Ja eestlased korraldavad seda tõesti hästi!
Nüüd, vanemas eas (hehehe), viib mind sinna taas ja taas see seltskond ning võimalus kaasa elada oma maa väga vingetele tegijatele. Vabatahtlike ridades on palju fantastilisi inimesi, kellega on lihtsalt rõõm ja lust koos tööd teha. Samuti näeb paljusid kaugemalelavaid hobuseinimeisi/tuttavaid, keda muidu ehk ei kohtaks. Näiteks, seekord oli mul üle mitme aasta võimalus Reedik Kivisooga pikemalt juttu puhuda. Ma reaalselt nägin teda viimati enne Kõu sündi. Elu on lihtsalt kõigil nii kohutavalt kiire. Pean muudkui plaani minna Muhumaale, aga kohale kuidagi ei jõua :)
Samuti viib mind TIHSile võimalus soetada kampaaniahinnaga hea kvaliteediga ratsavarustust. Seekord sain ma kaks paari pükse, vesti, jope, päitsed, pehmenduse. Eelmistel kordadel olen soetanud pükse, valtrappe, päitseid ja kaitsmeid. Alati on head asjad olnud! Selline jõulude tunne on!
 |
| Kohvikus tööpostil |
 |
| Kõuga võistlust vaatamas |
Igatahes..kui välja jätta asjaolu, et reede õhtul tekkis mul mingi imelik kõrge palavik, millega võitlesin ka terve laupäeva, oli üks väga vahva nädalavahetus. Järgmisel aastal jälle.
No comments:
Post a Comment