Igatahes seoses haige olemisega võtsin ma selle vampiirisarja vaatamise uuesti ette. Otsast peale. Ja seekord..vaatasin hoopis teise pilguga. Arusaamine suhetest ning draamadest on muutunud, ootused sarjale ilmselt ka. Ma olen alati olnud vampiiride lummuses, ma ei oska seda seletada. Väikse tüdrukuna vaatasin kiljudes "From dusk till dawn" nimelist filmi, seejärel nautisin "Intervjuud vampiiriga" (kusjuures pean seda nüüd uuesti vaatama, usun et vaatan sedagi hoopis teistmoodi nüüd), jälgisin "Vampiiritapja Buffyt" ja siis tuli "Videvikusaaga", "True blood" ning "Vampiiripäevikud". Viimane neist on..võrdväärne Buffyga, peamiselt vaadatav tänu Damoni karakterile. Ülejäänud sarjad/filmid on olnud sügavamad ja põnevamad. Rääkimata muidgi muusikalist, mis hoidis mind muusika juures "Dans der Vampire".
Aga tulles tagasi uue pilguga True Bloodi juurde - no tõesti on teistmoodi. Praegu ei läinud mul nii palju auru kogu selle suhtedraamade läbinärimise peale, vaid sai rahulikult jälgida näiteks üleüldist tausta ja sisu. Tegelikult on kogu seriaali keskmes hoopis perekondlikud väärtused ja usk. Lugu, kuidas usk võib pimestada kergeusklikke, kuidas ajalugu kipub end kordama, kuidas lõpuks on ikkagi kõige tähtsam perekond ja armastus ja sõbrad, need kes on sinu ümber.
Kuigi jah, on tore vaadata ka sellist softpornot, mõjub hästi libiidole :D
 |
| Alexander Skaskard - üks hea põhjus miks seda sarja vaadata :) |
Mis ma selle kõigega siin üldse öelda tahtsin? Vot ei teagi. Mingi teema mul nende vampiiridega on...
No comments:
Post a Comment