Aile sai 30

..ja leidis ühe ülivinge pildigalerii meie suurest arvutist. Oi ma olen ikka vahepeal olnud niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus ja kõhna. Suisa kaks korda. Ja siis jälle paksuks tagasi :D suudaks küll kuidagi alla võtta ja siis sedasi jäädagi. Ma isegi olen uurinud, kas ise finantseerides saaksin maovähendusopile, sest ausalt ka, selliseks päris ilusaks ja kõhnaks, saan ma vaid imevähe ja ülimalt tervislikke asju süües. Aga vastus oli sealtpoolt ikka ühene - ei. Sul ei ole põlved läbi, pole uneapnoet ning sa pole ka morbiidselt ülekaaluline. Nojah siis..
Ega ma ju tean, ma suudangi kaalu langetada täitsa ise, probleem on lihtsalt selles kaalus püsimises. Liikumine pole teemaks, seda on niigi liiga palju kohati. Praegu on mul näiteks 2 korda nädalas bodyART, korra nädalas spinning, 2-3x nädalas käin teen hobusega trenni, koeraga käin kaks korda päevas õues, Pilatest teen endale ka minimaalselt 2 korda nädalas pluss mu töö on seisev/liikuv. Seega. Jah. Liigu palju tahad. Kui ikka kaldud ülekaalulisusele ning sööd meelepäraseid asju (isegi kui kogused on väikesed), võtad kaalus juurde. Isegi mitte ei püsi, vaid juurde. Perearstil käisin ka, et ehk on probleem siis kilpnäärmes või hormoonides..proovime hormoonide teooriat, kuigi ta ütles, et arvestades perekondlikku tausta, on ilmselt ikkagi asi lihtsalt väga komplitseeritud ja tuleb lihtsalt leppida olukorraga, et olen paks. Aga vot ei lepi. Veel. :D

Jaanus ja mina oleme nüüd mõlemad +27 aastat vanemad kui antud pildil

Maarjaga folgil 2007 aastal

2009

2009 Räimekoor

Ohohoo Dom siin alles 5 aastane

Pildiallkirja lisamine

Senagaga Balti karikal

Aga tegelikult tahtsin kirjutada ju hoopis oma 30ndast sünnipäevast. Paljud on öelnud, et 30ndad on kõige vingem aeg. Eneseteostus, pere, kodu jne. Minul on see kõik olnud 20neselt. Seega, ma küll väga loodan, et ka see 30 saab olema väga  vinge, mul on veel mõned unistused, mis vajavad aega, tundes ennast, teen need kindlasti ära. Vaadates tagasi, on see kõik olnud tõesti imeline. Ma miskipärast olen koguaeg elanud tundmusega, et suren noorelt, ning justkui kartes seda saatust, teinud kõik ruttu ja kohe ja palju. Ma enam ei tunne seda kusjuures..et ma väga noorelt sureks. Ma usun, et elan vanaks, kas just pensionini (sest noh, minu põlvkond ilmselt pensionit ei hakkagi saama), aga noorelt ma ei usu end enam surevat. Mul on veel tegemata asju, suuri plaane. Ja mul on lihtsalt nii imeline elu, et mind ei saa siit ära kutsuda. See on minu paradiis  (no mõnede mõõnadega, aga siiski).