Oh kooliaeg oh kooliaeg

Minu esimene kogemus õpetajana oli väga raske ja..ei tahaks öelda, et ebameeldiv, kuid kevadeks oli mu entusiasm igatahes väga raugenud. Kokku õpetasin toona 1,5 aastat, teisel talvel tegin varahommikul Läänemaale õpetama sõites autoga korraliku avarii ning ei tahtnud enam jätkata. See andis hea vabanduse, kuid ega mulle ei meeldinud see töö ka.
Sedavõrd naljakam oli minu valik ülikoolis magistrantuuri minna siiski koolimuusikasse. Peamine põhjus oli dirigeerimine, selle eriala puhul oleksin pidanud hakkama uuesti bakas käima, aga ei tahtnud aega raisata. Eks amet on ju ka kasulik asi ja..nii ta läks.
Ei olnud jällegi hea kogemus. Õppimine oli tore, eriti sobis mulle Orff pedagoogika ning õpikud olid enamuses ju tuttavad, sest olin juba koolis tööd teinud. Dirigeerimine oli super. Kahjuks sattusin kahe rivaalitseva osakonnajuhataja (endise ja praeguse) isikliku viha keskele ning see rikkus minu lõputöö hinde. Valasin kibedaid pisaraid, kuid ülikool sai ju lõpetatud ning kõik oli muidu hästi. Kui kõrvale jätta see hapu maik mu suus ja kibedus hinges.
Õnneks avaldus mu talent mujal. Ja muusikaga sain edasi tegeleda vaatamata asjaolule, et ei läinud erialasele tööle, ega tegelenud palju ka enam heliloominguga. Ma dirigeerisin oma Räimekoori, tegin bändi. Hoidsin vaikselt ikka end muusikas sees.
Ja siis korraga sai mu lapseke kolm aastat vanaks. Lõppes imeline tasuta haigekassa ning tuli mõte lisaks stuudiole midagi veel teha. Midagi, mis annaks selle haigekassa kindlustuse, olenemata, kas on raske või hea kuu stuudios ning mingisuguse stabiilsuse. Ja kuidagi juhtuski nii, et hakkasin vaatama õpetajatele mõeldud töökuulutusi. Otsisin poole kohaga, kodu lähedale. Käisin Tehnikagümnaasiumis kolm vooru vestlustel ning jäin ootele. Seal oli täiskoht, aga muud polnud parasjagu pakkuda. Ja siis helistati mulle Tallinna Ühisgümnaasiumist, helistas direktor Mehis ning kutsus vestlusele (käisin siin kunagi praktikal). Veel samal päeval sai minust selle kooli põhikooliosa muusikaõpetaja ja lastekoori dirigent. Hinges oli hirm, samas ka põnevus ja lootus. Usk, et saan hakkama. Lootus, et seekord läheb paremini. Soov alustada puhtalt lehelt.

Ma sain selle puhta lehe. Ma olen tänu Pilatesele saanud nii palju enesekindlust ja kehtestamisoskust, et ma siiski suudan seda tundi hallata. Ma suudan neid lapsi hallata. Ja kõige toredam, ma  meeldin neile lastele õnneks. Huuhh. See oli üks suur mure. Lastekoor vaikselt paisub, eile oli 25, täna juba 33. Loodan, et uue nädala lõpuks on kokku meid 40. Otsisin juba sõpruskoori, kellega koos teha laagrit, et saaks võtta häälerühmad eraldi ning koos laulda. 50% et juba sain ka. Ja ma olen nii rõõmus praegu. Ausalt. Pisarad tahavad silma tulla..ma ei uskunud, et mulle see koolitöö võiks kunagi meeldida. Eks muidugi on veel ju alles algus ning september...aga ma usun ja loodan, et see hea atmosfäär ja tunne jätkub. Need lapsed on toredad.
Happy and crying.
Siia üks laul, mis lastekooriga õpime laulupeo jaoks: https://www.youtube.com/watch?v=QOQK0inm9KQ   kuulake ka ja nutke kaasa :)