Horse show ja uus lugu

Taaskord oli ratsutajate suur "püha" ehk üritus nimega Tallinn International Horse Show. Olen seal käinud päris algusaegadest alates, ma nii hästi mäletan, kui seda võistlust välja hõisati. Ma töötasin siis suurhallis. Ma mõtlesin et..peast soodad. Suurhalli ja liiv. Siia, kus oli eurovisiooni lauluvõistlus. Hobused. Täitsa segased peast. Ja jõudis kätte see päev, ma läksin tööle, oli esimene horse show. Omade vahel TIHS.
Järgmistel aastatel käisin vabatahtlikuna abis, aegajalt olin jälle ka raha eest, siis jälle vabatahtlikuna ning korra ka piletiga. Vabatahtlikuna üritusel töötamine oli tore, kõik need kodumaised hobuseinimesed ja harrastajad, sportlased, kohtunikud, välismaa sportlased ja uhked kallid hobused. Kõik nad olid nii lähedal, kõigiga sai suhelda nagu tavaliste inimestega (noh, ma olin enamjaolt kohvikus abis). See oli tõesti tore. Kolm-neli päeva maailmatasemel showd ja võistluseid.
Ma nii mäletan kuidas prantslane Jean-Francois Pignon käis oma hobusõbraliku käsitluse showga esinemas..suisa kaks korda on käinud tegelikult. Aga no ma mäletan seda esimest korda. See oli nii fantastiline. Kõik need piinatud ja ületreenitud  ja rollcuritud  kangidega ja martingalidega kinni tõmmatud hobused, ja siis tuleb tema. Oma 6-7 hobusega. Lahtiselt. Ja teeb asju, mida ei usuks. Paljuski tänu sellele, leidsin ka mina tee näiteks Parelli meetodi ja nüüdseks klassikalise ratsakunsti Marike de Jungi koolitusteni ning olen kogu aeg oma Domi ja teiste hobustega seda väikestviisi praktiseerinud. Ja see on hea. Aga video teile Jean'i showst (filmitud Londonis, aga show on ikka enamjaolt sama ülesehitusega) https://www.youtube.com/watch?v=QlZhbx-XSNQ .

Seekord käisin jällegi pealtvaatajana, sest magasin vabatahtlikuankeedi tähtaja 10.09 maha (tegelikult mul tel lihtsalt ei saatnud seda ära ning mõtlesin, et ah, hiljem, arvutis, nii see jäigi..) ning kaasa tuli minuga Kerti Kass, kes on mul pikaajaline trenniskäija, ning julgen juba ka väita, et sõber. Oli üks vahva päev. 10-23-30.

Mistõttu järgmise päeva magasin enamvähem maha...aga mitte päris..

Nimelt ma olin kulpidel poistele suure suuga lugu lubanud. Tõsi, mul oli nädala keskel hakanud peas ketrama üks viisijutt. Aga seda see oligi - lihtsalt viisijupp. Lugu ju veel polnud. Suure õhinaga olin leppinud pühapäeva õhtuks kokku kohtumise ka viiuldaja Hedwig Allikaga, kes on mu kunagine kooliõde. Ma tahtsin viiuldajat, kes suudaks ka bäkki laulda. Ja nii see läks..Anna Igoševa viis meid kokku.

Aga lugu ju polnud ühesõnaga. Ärkasin siis P hommikul üles ja asusin asja kallale. Õhtuks juba oli loo kondikava paigas. Saime Hedwigiga kokku ning harjutasime, T õhtul saime ülejäänud pundiga kokku ning kuna mul oli Mäesalu Siimuga täna stuudioaeg nagunii (Rongilugu ahoi), siis haarasin Koppel Siimu ka ühes ning sai sisse lauldud Rongiloo vokaal ja järellaul ning sisse mängitud ka meie tulevase euroloo trummid. Ja E saab purki kõik muu. Ja siis on Karl 20.10 kuni...misiganes kuu aega igatahes on ära ja me teeme miksi ära ja siis padavaid jälle eesti laulule. Konkurssima. Aga ega me ilmselt ei saa, aga no kes ei proovi, see kohe kindlasti ei saa! Ja tal on küll kõik euroloo nõuded täidetud - eriti meeldejääv ja loos miljon korda läbi käiv refrään, kurb ja salapärane vaikne vaheosa instrumentaaliga, kus saab laval mingit pulli teha ning väga isamaaline ja hingestatud tekst. Niiet kui me jälle ei saa siis ma raudselt olen pettunud. Aga vähemalt on siis meil valmis 2 lugu mida raadiotesse saata.
Hurraaa.