Minu teadlikus elus pole vist päevagi, mil ma poleks pidanud võitlust oma ülekaaluga. Isegi nendel hetkedel, kui olen olnud normaalkaalus, on kaalujälgimine olnud pooleldi obsessiivne ja pead on täitnud pidevalt mõtted toidust. Umbes nii, et ma söön, ja samal ajal juba fantaseerin järgnevast toidukorrast. Minu suhe toiduga pole kunagi olnud normaalne.
Miks ma sellest kirjutan jälle? Ma olen seda teemat ka korduvalt enne lahanud..lihtsalt mul on jälle mantel jäänud väikeseks. Ja põhjus pole mitte kaalu tõus, ei. Sedakorda on põhjus lisandunud lihasmass. Jah lisandunud mass, minu niigi võimsale massile. See ei tee mind rõõmsaks! Samas teeb mind rõõmsaks, et suudan teha juba üsna kergelt postitantsus teatud trikke ning mul õnnestuvad esimest korda elus triitsepsikõverdused. Ja see on nii tore! Ma olen rõõmus ja enda välimusega üldjoontes väga rahul. Vaatamata sellele, et üleriided selga ei mahu. No mis siis teha..tuleb minna poodlema. Ja osta XL suuruses asju, varasema L asemel. Natuke kurvaks teeb ikka ka..
Lisaks käisin ma eile imelise disaineri Triinu juures Nymf moestuudios. Nad on nõus meid Eesti Laulul kleitidega toetama, see on fantastiline! Millised kleidid! Aga..minule ei lähe selga. Selgus et rinnaümbermõõt andis suisa 112 cm!!! Ja mul ju pole rindasid või vähemasti ei tunne ma end kuidagi suurerinnalise persoonina. Pigem ikka vastupidi. Suur on minu turi. Ei saa tagant kinni neid kleite.
Söömise osas ma kogu aeg jälgin. Ma söön magusat palju vähem, kui näiteks 5 aastat tagasi ja palju värsket palju. Ma planeerin oma toidukordi, väljassüües ma alati valin tervislikumaid eineid. Aga mis mul robinal ei kao, on need kilod. Trenni teen nagu loom, liigun keskmiselt 18000 sammu päevas, ainus mis sellest saan on valutavad põlved. Lühidalt..ma olen jõudnud sinnamaale, et ma enam ei närveeri selle pärast. Ma olen tegelikult väga ilus, vaatamata oma kogukamale olekule. Mu keha suudab teha asju, mida paljud minust 15 kg väiksemad ei suuda. Mu keha on mulle kallis ja ma ei vahetaks oma keha ühegi supermodelli oma vastu, tegelikult ka. Ma tean kuidas mu keha toimib ning ma jumaldan seda! Minu jaoks pole miski võimatu! Ja reaalselt ma olen ilus naine! Mitte küll igaühe teetassike, aga siiski olen ma enda osas armastust täis.
Rääkimata minu ajust. Vot see on tõesti hämmastav. Kuidas mul lihtsalt tulevad need viisid ja sõnad ning milline muusika-aasta on mul olnud. Kuidas ma suudan multitaskida..välja mõelda stsenaariumeid ja korraldada kõikvõimalikud maailma üritused, trennid, laagrid, koolitused jms.
Mis selle jutu mõte nüüd oli...lihtsalt see, et ma olen endaga rahul ja enda üle uhke. Ma jätkan enda kallal tööd ning lähen aina edasi. Love life!
Miks ma sellest kirjutan jälle? Ma olen seda teemat ka korduvalt enne lahanud..lihtsalt mul on jälle mantel jäänud väikeseks. Ja põhjus pole mitte kaalu tõus, ei. Sedakorda on põhjus lisandunud lihasmass. Jah lisandunud mass, minu niigi võimsale massile. See ei tee mind rõõmsaks! Samas teeb mind rõõmsaks, et suudan teha juba üsna kergelt postitantsus teatud trikke ning mul õnnestuvad esimest korda elus triitsepsikõverdused. Ja see on nii tore! Ma olen rõõmus ja enda välimusega üldjoontes väga rahul. Vaatamata sellele, et üleriided selga ei mahu. No mis siis teha..tuleb minna poodlema. Ja osta XL suuruses asju, varasema L asemel. Natuke kurvaks teeb ikka ka..
Lisaks käisin ma eile imelise disaineri Triinu juures Nymf moestuudios. Nad on nõus meid Eesti Laulul kleitidega toetama, see on fantastiline! Millised kleidid! Aga..minule ei lähe selga. Selgus et rinnaümbermõõt andis suisa 112 cm!!! Ja mul ju pole rindasid või vähemasti ei tunne ma end kuidagi suurerinnalise persoonina. Pigem ikka vastupidi. Suur on minu turi. Ei saa tagant kinni neid kleite.
Söömise osas ma kogu aeg jälgin. Ma söön magusat palju vähem, kui näiteks 5 aastat tagasi ja palju värsket palju. Ma planeerin oma toidukordi, väljassüües ma alati valin tervislikumaid eineid. Aga mis mul robinal ei kao, on need kilod. Trenni teen nagu loom, liigun keskmiselt 18000 sammu päevas, ainus mis sellest saan on valutavad põlved. Lühidalt..ma olen jõudnud sinnamaale, et ma enam ei närveeri selle pärast. Ma olen tegelikult väga ilus, vaatamata oma kogukamale olekule. Mu keha suudab teha asju, mida paljud minust 15 kg väiksemad ei suuda. Mu keha on mulle kallis ja ma ei vahetaks oma keha ühegi supermodelli oma vastu, tegelikult ka. Ma tean kuidas mu keha toimib ning ma jumaldan seda! Minu jaoks pole miski võimatu! Ja reaalselt ma olen ilus naine! Mitte küll igaühe teetassike, aga siiski olen ma enda osas armastust täis.
Rääkimata minu ajust. Vot see on tõesti hämmastav. Kuidas mul lihtsalt tulevad need viisid ja sõnad ning milline muusika-aasta on mul olnud. Kuidas ma suudan multitaskida..välja mõelda stsenaariumeid ja korraldada kõikvõimalikud maailma üritused, trennid, laagrid, koolitused jms.
Mis selle jutu mõte nüüd oli...lihtsalt see, et ma olen endaga rahul ja enda üle uhke. Ma jätkan enda kallal tööd ning lähen aina edasi. Love life!
No comments:
Post a Comment