Loodus on nii seadnud, et naised unustavad sünnituse valu üsna kiirelt ning keskenduvad hormoonide toel hoopis uue tutika beebi armastamisele. Kui naised sünnitusvalu mäletaksid, oleks inimkond juba ammu vist välja surnud. Aga kõigest siis järgemööda.
Sel ööl ei tulnud mul und, jutt siis 22.03 ehk reede õhtust. Vaatasin veel mingit sarja ja unelesin niisama. Vaikselt hakkasin alaseljas miskit tundma, kuid esialgu veel üles midagi ei märkinud, sest see tunne oli nii õrnake ja vähene. Olin juba nädala joonud nõmmliivateed ning kolmest Sist oli puutumata vaid šampus, seega eks ma miskit ikka lootsin. Tunne aga üle ei läinud ning hakkasin siis üks hetk vahesid märkima üles. Viie kuni seitsme minuti vahega oli kell juba 00.45. Üllar oli seni olnud all ning üles jõudes pakkisin ma juba kotti kokku. Helistasime emale ning viisime Kõu sinna ja edasi itk. Arvasin, et raudselt saadavad tagasi, valud pea olematud, kuigi regulaarsed 5 min ja vähem. Aga ei, 3 cm avatust, emakatöö aktiivne, sünnitustuppa.
Seal sai siis puhatud hommikuni, hullemaks ega paremaks ei läinud. Kell 8 tuli uus ämmaemand Kirlin ning pakkus, et avame veed. Ma teadsin, et sellest alates läheb väga hulluks, Kõu ajal oli ka nii. Aga ega vältimatut pole ju mõtet edasi lükata ning nii ta läks. Kohe platsis põrgupiinad. 11 ajal olid juba pressid kole tugevad, aga emakal mingi serv ees. Ämmaemand nägi, et asi on juba sealmaal ja jäin külili, Üllar hoidis jalga, ämmaemand teist ning röökisin nagu ratta peal mis põleb ja pussitab mind korraga. Ämmaemand sai kõvasti vaeva näha, sest tahtsin jalga instinktiivselt kokku suruda, teise käega lükkas emakakaela eest. Kasutasin naerugaasi, mis aitas lõõgastada nii palju, et ühtegi rebendit polnud. Lisaks oli mõnusam maski sisse röökida ja hingamisele keskenduda. Pea sündis ilusti, aga õlad jäid kinni. Tuba valgus rahvast täis ning kolm ämmaemandat koos aitasid õlad ja beebi välja, oi seda õnnetunnet kui beebi välja saab. Ma ikka nutsin kohe. Platsenta väljutus oli ka valus, aga uus tita kõhul, polnud viga. Lastearst vaatas beebi üle, rangluumurd paremal. Apgar 8/8. Lõpus oli tal ikka raske korraks aga lõpp hea kõik hea.
Ootasime veel 2 h perepalatit sünnitustoas ning siis juba käisin dušši all ja panin oma riided. Tormi võttis kenasti rinda.
Sünnitus on ikka jube. Aga all worth it.
Piimajuttu järgmine kord.
Sel ööl ei tulnud mul und, jutt siis 22.03 ehk reede õhtust. Vaatasin veel mingit sarja ja unelesin niisama. Vaikselt hakkasin alaseljas miskit tundma, kuid esialgu veel üles midagi ei märkinud, sest see tunne oli nii õrnake ja vähene. Olin juba nädala joonud nõmmliivateed ning kolmest Sist oli puutumata vaid šampus, seega eks ma miskit ikka lootsin. Tunne aga üle ei läinud ning hakkasin siis üks hetk vahesid märkima üles. Viie kuni seitsme minuti vahega oli kell juba 00.45. Üllar oli seni olnud all ning üles jõudes pakkisin ma juba kotti kokku. Helistasime emale ning viisime Kõu sinna ja edasi itk. Arvasin, et raudselt saadavad tagasi, valud pea olematud, kuigi regulaarsed 5 min ja vähem. Aga ei, 3 cm avatust, emakatöö aktiivne, sünnitustuppa.
Seal sai siis puhatud hommikuni, hullemaks ega paremaks ei läinud. Kell 8 tuli uus ämmaemand Kirlin ning pakkus, et avame veed. Ma teadsin, et sellest alates läheb väga hulluks, Kõu ajal oli ka nii. Aga ega vältimatut pole ju mõtet edasi lükata ning nii ta läks. Kohe platsis põrgupiinad. 11 ajal olid juba pressid kole tugevad, aga emakal mingi serv ees. Ämmaemand nägi, et asi on juba sealmaal ja jäin külili, Üllar hoidis jalga, ämmaemand teist ning röökisin nagu ratta peal mis põleb ja pussitab mind korraga. Ämmaemand sai kõvasti vaeva näha, sest tahtsin jalga instinktiivselt kokku suruda, teise käega lükkas emakakaela eest. Kasutasin naerugaasi, mis aitas lõõgastada nii palju, et ühtegi rebendit polnud. Lisaks oli mõnusam maski sisse röökida ja hingamisele keskenduda. Pea sündis ilusti, aga õlad jäid kinni. Tuba valgus rahvast täis ning kolm ämmaemandat koos aitasid õlad ja beebi välja, oi seda õnnetunnet kui beebi välja saab. Ma ikka nutsin kohe. Platsenta väljutus oli ka valus, aga uus tita kõhul, polnud viga. Lastearst vaatas beebi üle, rangluumurd paremal. Apgar 8/8. Lõpus oli tal ikka raske korraks aga lõpp hea kõik hea.
Ootasime veel 2 h perepalatit sünnitustoas ning siis juba käisin dušši all ja panin oma riided. Tormi võttis kenasti rinda.
Sünnitus on ikka jube. Aga all worth it.
Piimajuttu järgmine kord.
No comments:
Post a Comment