S.tt päev

Oeh. Täna oli üks s.tt päev. Ammu pole nii kehva olnud. Kogu aeg oli selline tunne, et kui saaks, läheks magama ära, ja tõmbaks teki ka üle pea ning ei tahaks üldse mitte kedagi näha. Üldse.

Aga ometi pidi toimetama. Hommikul käisin vanematele poissi näitamas, aga selgus, et paps oli väheke joogine ning tulin sealt ruttu tulema (ei poolda lapsele purjus inimeste näitamist. Ta ei saa sellest aru, kardab jne..milleks?). Seejärel mõtlesin, et käime ära Jyskis ning vaatame lapsele laua juurde tooli, meile diivanit jne. Aga Kõul oli paha tuju. Jõudsime parklast ühe mänguautoni ja kõik. Pool tundi hiljem kisades autosse tagasi. Poodi ei saanudki.

Terve päeva ajas mind tegelikult närvi üks asendutrenn. Merrit Kalevist on juba teist nädalat haige ning palus mul BodyARTi teha. Eile ma mõtlesin et ei, ma ei jaksa ja ei taha, reede on minu õhtu lapsega rahulikult kodus olla ning eelmine nädal ma juba tegin seda tundi. Merriti kliendid on noh...väga Merritis kinni. Eriti keegi muu ei kõlba...ma tean, et osad minu omad on samamoodi, ning ka mulle endale kõik treenerid ei sobi. Aga täna...täna ei olnud bronni Merrit minu nime kirja pannud. Ja oh seda imestamist, kommentaare, küsimusi ja pikki nägusid kui ma uksest sisse astusin! Tšiisas! Mul oli niigi sitt päev eksju..PMS ka veel kõigele lisaks..ja siis - "Mismõttes SINA oled, miks bronnis kirjas polnud?!". No HALLLOOOOOO kui ei sobi mine ära :D ma ei viitsinud taielda. Tavaliselt võtan ma sellist rasket publikut väljakutsena ning võidan nad enda poolele, kuid täna oli mul lihtsalt savi. Mulle tavaliselt tekib trenni lõpuks klientidega väga hea side ning nad kõik saavad tunnist midagi, ka mina, aga täna....mul oli siiralt ükskõik!

Ära ei läinud muidugi keegi. Higistasid nagu saunas. Aga parandasin vähem ja suunasin oma raevu enda treenimisse (st tegin peaaegu kogu aeg kaasa lihtsalt tuimalt..no tegelt ikka parandasin ka päris palju, ma lihtsalt ei suuda vaadata kui asendid on täitsa ebakorrektsed ja inimesed teevad endale haiget!). Tunni lõpuks tuli ikka aitäh ära...aga s.tt on ikkagi. Mul ei tulnud emotsiooni nagu eelmistel kordadel, et tahaks veel asendada, tahaks veel paremini ja veel vingemalt. Ma tahtsin lihtsalt ära.

Vahel ma ikka mõtlen et p.rsse. Paneks selle ameti maha. Aga no mida ma siis teeks? Dirigendina ainult ka ei viitsi. Bändiga ju veel ei tea kuidas minema hakkab...

Ma kardan siiski, et neid päevi tuleb veel..kui ma voodist teki alt välja tulla ei taha. Ja vot lihtsalt ei taha.