Juunis Rhodosel puhates ja ringi sõites käisime mäletatavasti ka niisuguses kohas nagu Butterfly Courge ehk liblikate org. Sissepääs oli 3€ inimese kohta, ning ronida sai mööda kitsast turiste täis matkarada mäest üles ja alla. Näha pidi saama liblikaid, lõpuks allatulles ühel puul nägime ka. Siiani on meil kasutusel nali kui liblikat kusagil kohtame - näe liblikas! Anna euro!
Täna käisime lapse ja koeraga Pirita oru matkarajal ja offroadimas. Ja ka ujumas, otsa tegi lahti Senga, kes varasema veepõlgurina meid üllatas ja vabatahtlikult vette hüppas. Ja siis veel. Ja siis veelkord. Palavus paneb asja paika. Läksime Piritale bussiga, tagasi tulime bussi ja trammiga. Proua koer on kunagi nooremana saanud palju seal bussiga matkamas käia. Ega talle suukorv ei meeldi, kuid ta talub seda, sest mõikab, et pärast saab kusagil lahedas kohas mütata.
Igatahes Kõule meeldis seal ka väga. Ronis muudkui mäkke ja alla ning vahepeal laskusime mööda liivast nõlva jälle jõe äärde uudistama, Senx hüppas jälle vette, meie käisime esialgu vaid varbaid kastmas. Mul on seal omad lemmikrajad ning lõppkohaks tavaliselt üks laugema sisseminekuga kaldapealne. Seal tegime ka meie täna pikema pausi. Viskasime riided seljast ning tõmbasime ujumisriided üll. Kõik käisime ujumas, kõu jooksis muudkui sisse-välja, seal läheb üsna ruttu sügavaks, seega ta kaugele ei saanud minna. Ilm oli imeline ja vesi soe. Umbes pool tundi sulistasime seal, ei seganud meid ka veidi maad eemal kala sussutanud purjutajad, kõik jäid viisakalt oma eraldatud võseriku taha. Eks koerast oli ka abi...
Edasi läks matk kloostri taha ja sealt eramajade vahelt läbi Pirita bussipeatuse juurde. R kioskist sai ostetud jäätised ning jalutasime kai äärde neid sööma. Vaatasime purjekaid ning merel toimuvat ja sõime oma jäätist. Mida ideaalsemat veel tahta? Sissepääsu ei pea raha eest lunastama, rajal kohtasime ehk 6 inimest, private beach ja millised vaated! Metsmaasikad ning igas mõõdus liblikaid ja muid putukaid, kalad.
Minu silmis jääb võitjaks Pirita :) .
Täna käisime lapse ja koeraga Pirita oru matkarajal ja offroadimas. Ja ka ujumas, otsa tegi lahti Senga, kes varasema veepõlgurina meid üllatas ja vabatahtlikult vette hüppas. Ja siis veel. Ja siis veelkord. Palavus paneb asja paika. Läksime Piritale bussiga, tagasi tulime bussi ja trammiga. Proua koer on kunagi nooremana saanud palju seal bussiga matkamas käia. Ega talle suukorv ei meeldi, kuid ta talub seda, sest mõikab, et pärast saab kusagil lahedas kohas mütata.
Igatahes Kõule meeldis seal ka väga. Ronis muudkui mäkke ja alla ning vahepeal laskusime mööda liivast nõlva jälle jõe äärde uudistama, Senx hüppas jälle vette, meie käisime esialgu vaid varbaid kastmas. Mul on seal omad lemmikrajad ning lõppkohaks tavaliselt üks laugema sisseminekuga kaldapealne. Seal tegime ka meie täna pikema pausi. Viskasime riided seljast ning tõmbasime ujumisriided üll. Kõik käisime ujumas, kõu jooksis muudkui sisse-välja, seal läheb üsna ruttu sügavaks, seega ta kaugele ei saanud minna. Ilm oli imeline ja vesi soe. Umbes pool tundi sulistasime seal, ei seganud meid ka veidi maad eemal kala sussutanud purjutajad, kõik jäid viisakalt oma eraldatud võseriku taha. Eks koerast oli ka abi...
Edasi läks matk kloostri taha ja sealt eramajade vahelt läbi Pirita bussipeatuse juurde. R kioskist sai ostetud jäätised ning jalutasime kai äärde neid sööma. Vaatasime purjekaid ning merel toimuvat ja sõime oma jäätist. Mida ideaalsemat veel tahta? Sissepääsu ei pea raha eest lunastama, rajal kohtasime ehk 6 inimest, private beach ja millised vaated! Metsmaasikad ning igas mõõdus liblikaid ja muid putukaid, kalad.
Minu silmis jääb võitjaks Pirita :) .
No comments:
Post a Comment