Klassikalise ratsakunsti seminar

Juba talvel, kui tegin koostööd Eda Vallimäega ning andsime NõmmePilateses istakuseminare, andis ta teada, et suvel on siia maale saabumas tema suur eeskuju ja õpetaja Marius Scneider Saksamaalt. Marju oli kohe kindel, et läheb Willyga. Mina olin kindel, et lähen vaatama. Ja täna oli siis lõpuks see kauaoodatud päev, mil seminar toimus.
Mis on üldse klassikaline ratsakunst ning miks see erineb tavalisest ratsutamisest? Siia oleks ehk paslik ära mainida, et klassikaline ratsakunst on kõige alus. Nii koolitati aadlike jaoks hobuseid juba väga ammustel aegadel. Selle kõrgemat taset saab vaadata ka Viini Kõrgemas Ratsakoolis, kus enamik hobuseid on 20+ vanuses ning ikka tippvormis. Versus praeguse olümpiakulla Valegroga, kes on 14 ja läheb nüüd pensionile. Enamik nüüdisaegseid hobuseid, kes on spordis, üle 16 aasta vastu ei pea. Enamik jäävad vigaseks juba 7 aastasena. See pole ju loogiline? Miks see nii on?

Klassikaline ratsakunst algab maatööga, kõik harjutused õpetatakse hobusele esmalt maapinnalt ning võimeldakse hobune ilma sundvahendeid kasutamata tasakaalu. Nagu hobuste pilates või nii..samas kui tänapäevane lähenemine on kiirelt-ja-kohe tüüpi, mis viib hobuse tihti pingeseisundisse puuduliku ettevalmistuse tõttu ning seeläbi lõpuks põhjustab vigastuse või käitumishäire hobusel. Lisan allapoole illustratsiooniks ühe pildinäite:

Ehk kusagil on läinud midagi väga valesti. Hobune peaks liikuma alt ülessuunas, tuues tagajalad rohkem keha alla. Kahjuks paljud ala tipud kakuvad hobused rulli ning sandistavad hobuse. Õnneks on maailm liikumas taas hobusesõbralikumas suunas. Ja seda suunda käis edasi arendamas siinmaal ka Marius.

Meie oleme treeninud straigthnesstraining programmi järgi, mis on põhimõtteliselt sama asja internetipõhine õppeprogramm. Tänasel seminaril oli hobusega osalejaid 8 ning vabakuulajaid umbes 40. Väga intensiivne ja põnev oli, kõik hobused erinevad nii tõult kui tasemelt kui ka vanuselt. Seetõttu oli ülihea neid järjest vaadata. Töötatu alguses 40 min maatööd ja peale lõunat veel 30 min, osad maatööd ja osad juba seljas. Homme läheb edasi, kuid mul on tööpäev ja Domi kolimine Järve talli, seega tulin koju. Aga järgmine kord tahaks juba ise hobusega minna! Ja kindlasti see järgmine kord tuleb!  Huvi on suur inimestel. Ja see on nii hea ja tore. Eelkõige hobuste seisukohast.
Lõppu veel pilte.