Puberteet oli selleeest kohutav, jooksin ära ja puudusin koolist terve veerandi, koolikiusamine oli päris karm. Aga näe, läks üle. Mitte kiusamine küll, aga psühholoogi abiga sain kooliskäimise ja pereasjad jonksu, tegin kõigis ainetes tasemetööd individuaalõppes ning vanemad väga toetasid. Hiljem läksid osad kiusajad minema ka ning siis läks elu üldse ilusamaks jälle. Kogusin ise raha ja vanemad panid pool juurde ning sain oma esimese päris enda hobuse ja see aitas koolis püsida. Oli lihtne kokkulepe - kui koolis kõik ok, on hobusega kah kõik kulud kaetud. Ja oi kuidas see toimis! Reaalselt ka..kellel vähegi keerulisem pubekas - õpetage ta armastama hobuseid ja temast saab asja. Lisaks ei jää kunagi raha (ega aega) tobeda hängimise, narko jms tarbeks.
Igatahes. Mul said poniaastad otsa mingi aeg..ehk siis kui 17 kukkus. Ja ma mõtlesin, et on suuremat hobust vaja. Adam (minu esimene hüpersuper ponisõber) läks Soome müüki ja mulle tuli Barabella. Ta oli lombakas aga kergelt sõidetav ja tiine. Sel aastal oli aga herpesviirus esimest korda eestis. Varss aborteerus. See kõik oli nii kohutav. Aga kuidagi ikka tulin sellest välja. Tänu Bellale ja tema varssadele tahtsin väga maale, oma talli ja talu. Ja mu vanemad võimaldasidki selle hullu mõtte...ma ei tea, kas ehk kompensatsiooniks, et olin jäänud koju ja läinud EMTAsse mitte Viljandisse rahvamuusikasse nagu tegelikult soovisin. Igatahes sain oma "päranduse" varem kätte. Sain oma talu ja talli. Kahjuks aga olid seal peidetud komplikatsioonid (naaber) ning mingi hetk kui olin 20, tabas mind suur armastus. Ja tulin tagasi linna. Aga see on juba sootuks teine jutt..
Pildil France Dance (surnud noorelt), Farabella (aka Täpi, elab Rakveres), Iveta (elab Haapsalus) ja minu armas kallis Dom minu Reisi talus suvi...2011?
No comments:
Post a Comment