Tähtajad ja kohustused

Juba homme on 1 september, teadmiste päev ning paljude jaoks esimene koolipäev. Sedapuhku ka mulle. 9.30 on põhikooliastme aktus ning lähen sinna ning näitan oma näo ära. Eelmisel nädalal käisin koolimajas korduvalt, tõin õpikud, tutvusin klassiruumiga, asjatasin arvutipealikuga, käisin arstil tegemas tervisetõendit jne. Palju jooksmist on olnud. Samuti kirjutasin valmis õppekava aastaks 5-9 klassile. Ma kahtlustan, et nooremates klassides olin veidi liialt entusiastlik ning ilmselt ei jõua küll kõike ära teha mida kirja olin pannud..no vaatame. Õnneks on mõned raamatud tuttavad vanast ajast, lisaks pole ka õppekava väga palju muutunud. Eks kindlasti saab olema lastega kohati raske. Aga samas on mul hea meel, et ma selle asja ette võtsin. Püüan asjasse suhtuda nagu..põnevasse seiklusesse. Esialgu vaid aastane projekt..ses osas..annan endast parima, kuid kui ebaõnnestun või ei meeldi, siis ei ole mitte midagi katki. Ma ei pea ju järgmisel aastal jätkama..kui ma just ei peaks mingil põhjusel tahtma seda teha.
Aga kohustused on küll selline asi, mis minul elavad kuklas ning taovad haamriga pähe, seniks kuni nad tehtud on. Ma pigem olen selline, et teen veidi keskpärasemalt ehk siis kehvemini, aga õigeks ajaks, kui et ületan tähtaega, ja pusin kauem. Võimalik, et lõpptulemus oleks sellevõrra parem. Aga ma ei ole suur detailideinimene. Välja arvatud Pilateses, seal jah, olen. Aga seal ei ole detailid ka kõik korraga vaja lihvida, vaid ajaga ning rahulikult.
Hetkel on küll nii, et sain need õppekavad lahti kirjutatud seega üks haamer nagu taob vähema vastu pead. Samas on haamreid veel oioi kui palju. Näiteks koorikava õppimine. Kuigi ma tean ju kogemusest et seda on kõige parem õppida töö käigus step-by-step ja praegu lugude nö "etteõppimisest" pole lõpuks suuremat kasu. Aga ikkagi ei anna ta rahu. Tundide ettevalmistamine..samamoodi, peaks  tegema eelnevalt õhtul või mõned päevad ette, muidu lihtsalt ei mäleta hiljem mitte kui midagi. Aga ma olen hea eluga ära harjunud, kus ma ei pea enam tähtajaks ja kellaajaks väga midagi produtseerima. Teen jooksvalt ja omas tempos..ahh the good times. Vähemalt aastaks on nüüd sellel kriips peal.
Mis siis veel. Ory ju tuleb juba KAHE NÄDALA PÄRAST siia. 13.09 õhtul maandub. Jeebus küll..kuidas see juba nüüd on. Ma olen küll suusõnaliselt leppinud kokku chairide laenamise, aga ma veel endiselt ei tea tegelikult mitut on vaja. Ory pole saatnud materjale veel, mida pean printima (õpikud õpilastele jm). Ja lihtsalt üleüldse..liiga äkki on see kõik ja ega rahaline seis pole ka just hõisata. Aga positiivse külje pealt, peale seda külaskäiku, peaks minust saama ka ametlik masinaõpetajate õpetaja.

Ory ja Katriniga "MuSu" restoranis lõunal. See oli ju nii alles!!!

Veel üks tegemata asi - Üllari rühianalüüs. Oh.

Ja ma saan 30. Vähem kui kuu aja pärast. Ma küll mõtlen siin kohati, et oh tore, leiaks mingi baari vms ning lepiks kokku Antsudele selleks õhtuks kontserdi ning siis ühtlasi peaks ka sünnipäeva. Aga ma lihtsalt ei jõua. Ei viitsi. Ei taha..kõik need asjad taovad vastu pead ja ma lihtsalt tunnen, et hetkel ei taha mitte midagi. Hea elu on mind ära hellitanud ning ma ei taha sellest ärgata. Tahaks edasi nii nagu oli..mõnusasti..lihtsalt kulgeda. Oeh.
This is just one year. Let's make it a good one.