Ja hakkabki suvi (või noh, hooaeg) otsa saama. Augustis kaks kontserti veel ja siis keskendume plaadi salvestamisele. Aga täna kirjutaks sellesuvisest Viru Folgist.
Meie jaoks oli seal juba kolmas kord esineda. Esimest korda olime aga pealaval. Naljakas lugu oli bukletiga, nimelt sealt väga infot leida ei õnnestunud, kes me oleme ja miks tasuks meid kuulata. Mingil põhjusel oli meie nimi jäetud väikeseks ja puudus ka pilt. Väikese infonupu leidsid oskajad siiski üles ning kavas olime ka kenasti olemas. Pealava oli võimas ja suur, eriti muljetavaldav oli backstage ruum ja sealne uhke külmkapp. Kniks ja kummardus korraldajatele, millestki puudust ei tundnud ning ainsad kulud mis mul olid, olid öine veekriis kahe veepudeli näol (4€!!!) ning velotakso ööbimiskohta.
Suur lava ajas esiti ärevaks, aga soundcheck läks hästi ning tunne oli hea. Kontserdi ajaks tuli ka päike välja ning kuumus oli üsna troopiline. No ikka palav oli, ja see on tore! Rahvast oli kenasti, krabasime lavale punti publiku seast vahepeal ka Elise. Tunnine kontsert läks eriliste viperusteta kuid tunded jäid mul veidi kahetised..ei teagi mis või miks jäi närima. Kõik oli ju imeline.
Peale kontserti istusime oma uhkes kavataguses ruumis ning nautisime sööke-jooke. Samas algas Värttinä heliproov ning sain nendega ka piltu teha. Olin neid kuulnud kord varem ammu ammu Viljandis ning mul on ikka 2 plaati olemas ka. Seega sain täitsa fännipildi omale.
Ja kui meil ilmaga vedas..siis nii ei läinud Värttinäl. Kohe kontserti esimestest nootidest tabas Käsnut äikesetorm, mis kestis pea südaööni. Aga ega meid see ei heidutanud...lapsevaba nädalavahetus, väike Soome 100 Vana Tallinn hinge all ning põrkasime lava ees põlvini poriloigus like there is no tomorrow. Bändi Angus poisid koos meiega. Pärast läksime sauna sooja, seal veetsime järgmised 2 h vaheldumisi leilitades, meres jahtudes ning äikesešõud vaadates ja lauldes jorulaule. Fun fun fun. Finntrollile me ei jäänud, läksime telki magama. Oli üks vahva folk!
Meie jaoks oli seal juba kolmas kord esineda. Esimest korda olime aga pealaval. Naljakas lugu oli bukletiga, nimelt sealt väga infot leida ei õnnestunud, kes me oleme ja miks tasuks meid kuulata. Mingil põhjusel oli meie nimi jäetud väikeseks ja puudus ka pilt. Väikese infonupu leidsid oskajad siiski üles ning kavas olime ka kenasti olemas. Pealava oli võimas ja suur, eriti muljetavaldav oli backstage ruum ja sealne uhke külmkapp. Kniks ja kummardus korraldajatele, millestki puudust ei tundnud ning ainsad kulud mis mul olid, olid öine veekriis kahe veepudeli näol (4€!!!) ning velotakso ööbimiskohta.
Fotod: Saara Mildeberg
No comments:
Post a Comment