Kuigi ma olen väga teadlik, et uus aasta juba on käimas ning ma peaksin olema energiline ja aktiivne, siis see kuidagi ei taha õnnestuda. Mul on kaks nädalat juba nohu. Selline mis on eriti hull öösiti. Seega ei saa magada ei mina, ega ka keegi muu minu läheduses. Ja seetõttu olen ma päeval totaalne zombi. Ma ei viitsi ega taha midagi kuulda ühestki ülesandest mis mind päeval ees ootab. Ja nagu ikka, neid ülesandeid ootab mitu.
Kolmapäeval jäingi põhimõtteliselt voodisse pikali ja ei liikunud kusagile suunda. Pea oli nii paks ja kõik kohad valutasid. T hommikul olin siiski käinud ja hommikused tunnid ära andnud, natukene kõõlusin ka postil. Aga see maksis K kätte. Jätsin õhtuse trennid ära ja olin teki all.
N oli aga tihe päev ees ning vedasin end välja..hommikul oli meil lavašõu proov Etnopatsyga Salme kultuurikeskuses. Kui juba kangad olid siis pidin ikka ka ise sinna otsa ronima ju..kuidas siis mitte. Ma teadsin küll, et see kangavärk on väidetavalt raskem kui post aga..et ta nii raske on. Seda ikka ette ei kujutanud. Eks asi oli ka selles haiguses ja tundes, et keha lihtsalt on katki ja ei taha midagi teha. Aga noh. Raske. Ühe sammu suutsin ronida ja selleks korraks kõik. Ehk kunagi.
Edasi läksime kostüümiproovi NYMFi. Triin Kärblane oli kätte saanud minu kleidi ja akrobaadi kanga ning seega saime võtta mõõdud. Elise kleit on olemas, lihtsalt vajas kohendamist. Minu kleit tuleb siis sellisest kangast ja niisuguse lõikega:
Seejärel sai peetud kiire lõuna ning vaadatud otsa kohustusekoormale maksude näol. Veetsin poolteist tundi netipangas ja arvetega rapsides ning pärast läksin Reval Cafesse kus meil oli intervjuu Päevalehe LP jaoks. Pildistame E. Kui ma end voodist ikka välja vedada suudan..no selline null suutmise tunne on.
Ja lõpuks siis reede. Järjekordne nullipäev. Ma PIDIN end talli vedama. Kuidagi vedasin ka hobuse selga ennast. Kuulasin meie uue singli demo, mis natukene tegi rõõmsamaks. Aga siis jälle must masendus, suutmatus, nohu, peavalu. Vot milline uue aasta algus on olnud. Mõtlen totaalse hirmuga kohe algavale koolinädalale, videoshoodile ja miljonile muule õudusele (khm toredusele) mis mind ees ootavad...help.
Kolmapäeval jäingi põhimõtteliselt voodisse pikali ja ei liikunud kusagile suunda. Pea oli nii paks ja kõik kohad valutasid. T hommikul olin siiski käinud ja hommikused tunnid ära andnud, natukene kõõlusin ka postil. Aga see maksis K kätte. Jätsin õhtuse trennid ära ja olin teki all.
N oli aga tihe päev ees ning vedasin end välja..hommikul oli meil lavašõu proov Etnopatsyga Salme kultuurikeskuses. Kui juba kangad olid siis pidin ikka ka ise sinna otsa ronima ju..kuidas siis mitte. Ma teadsin küll, et see kangavärk on väidetavalt raskem kui post aga..et ta nii raske on. Seda ikka ette ei kujutanud. Eks asi oli ka selles haiguses ja tundes, et keha lihtsalt on katki ja ei taha midagi teha. Aga noh. Raske. Ühe sammu suutsin ronida ja selleks korraks kõik. Ehk kunagi.
Edasi läksime kostüümiproovi NYMFi. Triin Kärblane oli kätte saanud minu kleidi ja akrobaadi kanga ning seega saime võtta mõõdud. Elise kleit on olemas, lihtsalt vajas kohendamist. Minu kleit tuleb siis sellisest kangast ja niisuguse lõikega:
Seejärel sai peetud kiire lõuna ning vaadatud otsa kohustusekoormale maksude näol. Veetsin poolteist tundi netipangas ja arvetega rapsides ning pärast läksin Reval Cafesse kus meil oli intervjuu Päevalehe LP jaoks. Pildistame E. Kui ma end voodist ikka välja vedada suudan..no selline null suutmise tunne on.
Ja lõpuks siis reede. Järjekordne nullipäev. Ma PIDIN end talli vedama. Kuidagi vedasin ka hobuse selga ennast. Kuulasin meie uue singli demo, mis natukene tegi rõõmsamaks. Aga siis jälle must masendus, suutmatus, nohu, peavalu. Vot milline uue aasta algus on olnud. Mõtlen totaalse hirmuga kohe algavale koolinädalale, videoshoodile ja miljonile muule õudusele (khm toredusele) mis mind ees ootavad...help.
No comments:
Post a Comment