8 aastat on juba möödas meie pulmapeost Hiiumaal. On olnud peamiselt ilusad aastad, kuid viimasel paaril aastal on tulnud ette ka paar suuremat tüli. Ma ei tea, kas enne lapse sündi olin ma lihtsalt ehk leplikum ja vähem stressis ning asjad ei häirinud nii palju? Või milles asi..ei teagi. Olen igatahes tunduvalt rohkem emalõvi ning nõudlikum. No eks muidugi lapsele tuleb ju eeskujuks olla ning püüda kodu korras hoida ning õpetada, et asjad käivad omale kohale. Enamjaolt panen neid asju omale kohale siin majapidamises vaid mina...ja ma käin ju tööl, teen bändi, ratsutan, blogin, koolitan/koolitun jne. Eks ma olen stressis, seda kajastab ka lisanduv kehakaal. Seda kõike on palju ning viimasel ajal ma tunnen, et minu panust ei hinnata. Et see kõik on iseenesestmõistetav ning nii lihtsalt on. Pole kiitust, pole märkamist. On mõned kommentaarid, mis lähevad hinge (näiteks kui seltskonnas kaasa ütleb et meie kodu on paras bardakk, samas kui ma pingutan iga päev, et siin koristada ja teha) või kui saan jälle riielda, et peduprogramm on vale. Aga teine programm ei pese riideid puhtaks lihtsalt. No sellised väikesed asjad pluss üleüldine suur stress. Ja sügisel läheb ju veelgi hullemaks, lisandub ka koolitöö.
Paremaks ilmselt asjad ei lähe...eilse 8 aasta eest ei saanud ma taaskord lilli (ja see pole esimene kord kui nii juhtub, lilli ei kingita mulle niisama üleüldse kunagi) ega öeldud ühtegi lahket sõna. Õhtusöök jäeti söömata ning kui töölt koju jõudsin olid toad sassis.
Ega selline see elu ongi ju. Argirutiin. Ja see ongi see, mis suhteid tapab. Kui lihtsalt kulgetakse teineteist märkamata ja tunnustamata.
Üllar on väga hea mees muidu. Ma väga armastan teda. Ta on suurepärane isa, hea ja tore inimene. Lihtsalt..see romantikavärk on tal väheke puudulik ning koduste töödega ta peale oma tööstressi enam tegeleda ei jaksa/taha. Ja ma tunnen emotsionaalselt, et ma vajan poputamist. See kui ma ise ennast spaadega ja asjadega poputan, sellest ei piisa mulle. Ma vajan, et keegi mind hindaks ja...emm..imetleks? Tunnustaks ja poputaks. Kasvõi lilledega.
Täna toodi lilled ja vein. Aga see polnud enam nagu päris see. Armastus on ja jääb. Aga millestki on ka vajaka..8 aastat argirutiini teeb seda.
Tead, sellest romantikavärgist saan ma väga hästi aru. Mind aitas see, et ma enam ei oodanud seda. Noh, et saadki aru, et sinu mehel ei ole kehas ühtegi romantilist konti ja see, et sina nõuad, neid juurde ei tekita. Kui nõuad, siis tuuakse lilled, aga see pole nagu enam romantika, eks. Selle asemel ma hakkasin seda otsima seal, kus seda tavaliselt ei ole. Näiteks, ühel laupäeva õhtul Haapsalus ma ütlesin, et tahaks homme varakult Tallinna minna (tavaliselt lähme õhtul). Tema arvas, et mitte kohe varakult, aga siis kui ta ärkab (oli minu kord lapsega ärgata ja Haapsalus on ainsad korrad, kui teine saab tegelikult ka välja magada). Ja siis ta ärkas kell 10 (harvad pole juhud, kui ta ärkab nt 12, aga kindlasti mitte enne 11). See oli ootamatult vara ja ma kohe märkasin, et näe, ta loobus oma mõnusast unest, sest ta teadis, et see on mulle tähtis, et me saaks vara startida. See on palju parem kui lilled, ma ütlen sulle. :)
ReplyDeleteJaa. Ma olengi oma ootuseid kohandanud päris palju, aga nagu ma ka mainisin, siis vajan lihtsalt märkamist. Ü on praegu nii töösse uppunud et..aga on ka paremaid hetki. Näiteks täna jalutasid mänguasjad ilma minu abita omale kohale. Small win, aga ikkagi :)
Delete