Ole post!

2 oktoober 2011 aastal pidi olema see päev, kus Stiina kasvab suureks ja seda koos Täpiga. Pühapäeva hommik, imeilus ja udune, külm ja karge, kell kaheksa. Tüdruk pidi jalgrattaga sõitma 6 km ning õigeks ajaks kohale jõudma. Meie treener Eleriniga saabusime õnneks mugavustega autos, ent seda kargemalt tervitas meid külm hommikune õhk, kui me uksest välja astusime. Varustanud end soojemate riietega, leidsime mängivaid hobuseid pildistava Stiina ning leidsime et aeg on asja kallale asuda.

Algus ei olnud väga paljulubav – Stiina ei olnud väga enesekindel ning mulle tundus, et võis märgata tema olekus unisust. Ringaias oli tüdruk veidi hajevil, püüdis kuulata treenerit, mõtelda, tegutseda ja kasvatada oma enesekindlust kõike ühe korraga. Sisse tuli vigu, nagu näiteks liiga pikk jalutamisosa ning valjastega hobuse eemale ajamine, ebakonkreetne kõnnak st. ebaselge kehakeel. Siiski jõudsime hobuse valjastmiseni. Nüüd tekkis hetk, mil oli tarvis konkreetsust, et hobune püsiks paigal. Kehakeel pidi olema siin kuningas, ning Stiina jalad lihtsalt ei püsinud paigal! Ja nii 15 korda järjest! „Ole post!“ karjus Elerin, kuid tüdruk astus ikka veel edasi. Lõpuks mõtles ta end majaks (tekitas endale juured alla) ning sai selle tunde kätte, mida treeneri käsklus tegelikult tähendas. Sa pead olema konkreetne. Kui sa tahad, et hobune seisaks paigal, pead sa ise kõigepealt paigale jääma. Ole post. Ole post. Ole post.

Saduldatud, selga, proovima uusi juhtimisvõtteid. Välimisel ratsmel keeramine (sissepoole). Ehk välimisel ratsmel hobuse sõitmine sissepole paindesse ümber sisemise sääre, avades sisemist ratset kui ust. Eelmisel päeval pani Elerin mind ja Stiinat neljakäpukile ning nö. istus meile selga ja andis oma käsi ja sääri kasutades mõista, kuidas hobune seda pööramist ja sõitmist oma kehas tunnetab. Tunne oli hea. Tunne oli loogiline. Ometi ei ole seda pärast pea 17 aastat hobiratsutamist üldse mitte loogiline teha hobuse seljas. Vähemalt neli-viis esimest korda pidavat nii olema. Usun et on ka. Aga kehas sain tundest aru, sain mõttest aru ning usun, et ka hobuse jaoks on see rohkem „savvy“ (hobuse keel, hobuse mõistmine, Pat Parelli). Stiina ei jõudnud ka täna täieliku mõistmiseni praktikas, kuigi teoorias oli temalgi asi juba loogiliseks muutunud. Eks vajab harjutamist ning ma tõsiselt imetlen tema kannatlikkust ja vastupidavust, sest ta jõuab pusida pikalt ja kaua. Ka Elerin kiitis tüdrukut väga, et ta võtab hästi õpetust ja tal on super kannatus.

Kuna Täpi käitus väga hästi (eks olulist rolli mängis ka asjaolu et eelmisel päeval oli Elerin temaga teinud läbi tõelise rodeo ning samuti mitte alla ega järgi andnud vaid lõpetas trenni alles siis kui kõik allüürid said väljaspool aeda läbi sõidetud ning hobune ei üritanudki enam talli poole minema kihutada), siis julgustasin siiski Stiinat samuti tulema ringaiast välja ning minema põllule, sest ilma Elerinita on tal selleni jõuda väga raske. Üksi ei oleks see olnud ka turvaline, ning kui juba on korra kogu see rodeo läbi tehtud, tuleks edasi teha järjest ja kindlalt. Kohe peale aiast välja tulekut Täpi korraks katsetas, kas ta saab liikuda kusagile mujale kui suund kuhu teda juhitakse, kuid Elerini kindlad sõnad ning pähe taotud mantra „ole post“ tegid oma töö ning Stiina saavutas kõrgemal tasemel konkreetsuse. Ei. Me läheme siit aiamulgust läbi suurele platsile. Nüüd läheme me tagasi läbi mulgu väiksesse aeada. Nüüd läheme veelkord siit läbi. Ja alles siis taha edasi sõitma. Kõik mis edasi toimus, oli ilus. Stiina muutus iga minutiga enesekindlamaks ning võttis Elerini õpetusi suurepäraselt kuulda. See oli ilus. Juhtimine toimis, hobune oli kahe ratsme ja kahe sääre vahel ning sääred olid justkui pehme turvaelement. Tehtud said kaheksad sammus, traavis ning ka galopitõsted mõlemale poole. Kuigi esimene tõste ei olnud ideaalne ning teisele poole tuli vale jalg, oli eesmärk jääda konkreetseks. Olla post. Ja see toimis.