PÕMAKI!!!

Hommik algas võrdlemisi traditsiooniliselt, kui välja jätta seik et eilne suusatamine pani õlale väikese põntsu ning otsustasin anda trennid ja kätt mitte koormata. Mõlemad trennid mis andsin olid väga tegusad ja kliendid läbimärjad.
Edasi kimasin autoga (! jah ma sain täna autot!!!) Hipodroomile et teha Dominandiga üks kena trenn ja pärast minna veel ka Hüüru ja teha Täpsuga samuti. Aga...
Alguses jooksutasin Domi veidi aedikus ning kõik oli tore, päike piilus läbi suduse pilve, oli võrdlemisi soe ja superilus ilm. Lumi oli värske ja pehme. Panin ta tallis valmis ning mõtlesin et okei, sõidame metsas. Nii tegimegi. Palju oli traavleid kuid muidu mõnus ja rahulik, tegime traavi ja sammu peamiselt. Trenni lõpupoole mõtlesin et lähen ringiga tagasi, kuid üks puu oli rajal risti-põiki niiet ei saanud alt ega pealt mööda, seega pidime hüppama üle kraavi. Kraavidega pole meil kunagi probleeme olnud, kuid kuna poiss pole oma talveraudade ja griffidega veel arvestama õppinud, siis vajus ta esijalgadega veidi sügavamale maandudes, samas tema keha juba liikus edasi ja jalad ei tulnud siis järgi. PÕMM! Ja pikali olimegi mõlemad. Kukkudes viskas ta veel ka oma peakese kuklasse ning lõi mu huule lõhki..loomulikult kukkusin oma haige vasaku õla peale millele ma täna koormust anda ei tahtnud eks. Ja siis ajas ta end rõõmsalt püsti, tõmbas ratsme mu sõrmede vahelt ära ja kablutas galopiga talli, sealjuures peaaegu joostes üle ühest lapsega kelgust. Mis seal ikka, ajasin end ka jalule, huul ja hambad verised ning jooksin talle järgi. Tema muidugi seisis juba talli juures, vaatas just saabuvale Tiidule otsa ning läks tema kilekoti sisuga tutvuma. Õnneks jäi varustus terveks niiet ronisin jonnakalt selga tagasi ja suundusin rajale et vaadata üle ega ta ei lonka ning lõpetada siiski positiivse noodiga. Kõik oli ok.
Mina aga pidin veel käima Hüürus. Täpiga sõitmise plaani viskasin kohe peast välja ning tegin talle hoopis ringaeda veidi. Kõik toimis. Lõpus tuli ta ja pani oma nina mulle vastu nägu. Ja siis me lihtsalt hingasime koos u 2-3 minutit, nagu Tantras...tema välja mina sisse ja vastupidi. Hingede ühinemine või mis, aga päris maagiline tunne. Ilmselt ta aistis et mul mokk verine ja ..tundis kaasa? Igatahes lahe hetk oli.
Kui jõudsin koju siis alles tundsin et mul on paha. Sõin igast ettejuhtuvat jama, kaasa arvatud ühe šokolaadi ja keerasin magama. Üks õhtustest tundides jäi ära aga võtsin end siiski kokku ja kell seitse ning kaheksa tegin Nõmmel trennid kaasa. Lõpuks tuli eluvaim sisse tagasi! Käsi trennis ei kasutanud, aga see oli omamoodi huvitav kogemus jälle. Mõtlemisainet pikemaks.
Lõppkokkuvõttes väga õnnelik õnnetus. Oleks Dom mulle otsa kukkunud ja oma griffidega mulle peale astunud, oleksin pikalt ilmselt rivist väljas. Hea et läks nii nagu läks ja hobune terve ning minul ka siiski kõik ok.